OtsiOtsi   Liikmete nimekiriLiikmete nimekiri   KasutajagrupidKasutajagrupid   RegistreeriRegistreeri 
 ProfiilProfiil   Privaatsõnumite lugemiseks logi sisse   Logi sisseLogi sisse 

Ummi vs raidomees 1 - "Kandilised mehikesed"
Mine lehele 1, 2  Järgmine
 
Uus teema   Vasta teemale    baka.ee foorum / -> üldine
Vaata eelmist teemat :: Vaata järgmist teemat  
Autor Teade
Ummi
lovely berry


Liitunud: 8 Apr 2006
Postitusi: 3500
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Sept 26, 2008 19:13    Teema: Ummi vs raidomees 1 - "Kandilised mehikesed" Vasta viitega

Meil raidomehega tuli selline lahe idee, et võiks hakata juttu kirjutama. Teile. Et asi oleks huvitav ja/või et see poleks meie kõigi poolt vihatud omalooming, siis kirjutame sama juttu ilma teise autoriga suuremat arutamata, vaheldumisi. Oodata on intriige, sissetoodud tegelaste kohest tapmist, hiiglaste riiki põhjas ja palju muud!

Kuna mul oli esimesena igav, siis ma tegin teema.



JÄRGNEB TEKST, MIDA SOOVITAN SOOJALT LUGEDA, SEST SEE SISALDAB SÜGAVAID MÕTTEID ELU OLEMUSE ÜLE.

Karl oli voodi all. Voodi all oli pime. Tegelikult oli voodi peal ka pime, aga seda Karl ei teadnud. Teda ei huvitanudki see, sest tema oli voodi all. Tema all oli hoopis külm kivipõrand. Õhk oli ka külm, sest aken oli lahti. Vist. Voodi all oli lisaks Karlile veel Juhan. Juhan oli paigal ja ei teinud ainsatki häält. Juhan oli alati vaikne olnud. Rääkis ta õige vähe. Alati käis Juhan ringi, tõsine nägu peas. Seekord ta siiski ringi ei käinud, vaid oli voodi all.

Karl nügis Juhanit. Ta tahtis teada, et ei ole üksi selles julmas maailmas. Selles julmas voodialuses maailmas. Juhan oli märg. Juhan oli ka punane, aga seda Karl ei teadnud, sest voodi all oli pime. Tegelikult oli Juhan üldse surnud. Karl jättis nügimise, sügas nina ja proovis magama jääda.

//

Karl oli ärkvel. Voodi all ei olnud enam pime. Seda Karl ei teadnud, sest ta oli voodi peal. Voodi peal polnud ka enam pime. Aken oli nüüd kinni. Karl oli käed ja näo puhtaks pesnud ja Juhani keldrisse viinud. Ta vaatas tuimalt lage ja mõtles omi mõtteid. Laes oli kärbes.

„Kärbes!“ hüüdis Karl. Kärbes oli laes edasi, tegemata välja mehe hõikest. Karl proovis veel paar korda, aga kärbes ei liigutanud. Karl hakkas jälle oma mõtteid mõtlema. Miks oli Juhan surnud? Miks oli Juhan Karli voodi all? Miks oli Karl Karli voodi all? Miks oli aken lahti? Miks oli voodi all pime? Muidugi, ta teadis, et akna oli ta ise lahti jätnud, öösel ei paista tuppa päikest ja ta oli voodi alla pugenud hirmust. Juhani kohta ta ei teadnud. Võibolla tegid seda Nemad.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
incognito



Liitunud: 10 Juun 2003
Postitusi: 260
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Sept 26, 2008 19:54    Teema: Vasta viitega

Kust nimed Karl ja Juhan.. väga tahaks teada ? :)
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Ummi
lovely berry


Liitunud: 8 Apr 2006
Postitusi: 3500
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Reede Sept 26, 2008 20:01    Teema: Vasta viitega

incognito kirjutas:
Kust nimed Karl ja Juhan.. väga tahaks teada ? :)

See on nii diip, et kui sa juba pihta ei saanud, siis on mõttetu seda seletada.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
raidomees
Kasemees Enn elab kase sees


Liitunud: 15 Sept 2006
Postitusi: 1640
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Reede Sept 26, 2008 20:05    Teema: Vasta viitega

Ja samal ajal ühes hiiglaste riigis põhjas elasid hiiglased. Selle loo maailm on suurem kui meie planeet Maa, nii et hiiglased on maa suhtes võrdelised inimestega ja inimesed on hiiglaste varvaste suurused. See hiiglaste riik oli sõdalaste riik, seal oskasid kõik sõdida.

Ühel ilusal päeval, kuigi seal midagi ilusat ei olnud, sest nad elavad põhjas ja seal on lumi maas ja on külm, sai üks hiiglaste silmapaistvaim sõdalane, Bob, kuningas Slepnirilt ühe tähtsa käsu.
Käsk oli väga Bobile väga õõvastav.

Selleks peame me vaatama tagasi Bobi minevikku...
Vrushuum~~~(minevikku rännaku hääl)

Bob sündis ühes teises hiiglaste riigis, rahulikus riigis, rahulikku perre, ta isa oli paks ja kiilakas, aga töökas ja armastas oma pere väga ja tal oli uhke habe, näitamaks ta väge, sest karvad näitavad inimese jõudu ja seega häbenes ta oma kiilakat pead. Bobi ema oli ilus hiiglasenaine, aga tegelikult on kõik hiiglased paksud, nii et ema oli ka paks. Bob oli ka paks...
Kõigest sellest hoolimata olid nad väga õnnelikud.

Aga nende peres oli üks liige, kes sinna päris täpselt ei sobinud. Selleks oli üks noor hiiglasetüdruk, ta oli sama vana kui Bob ja ta oli ilus, aga tal olid vuntsid. See on normaalne, vahel tuleb lihtsalt ette hormonaalseid häireid.

Selle tüdruku nimi oli Peep. Ta vanemad olid ta maha jätnud, sest tal olid vuntsid kohe peale sündi ja mõned hiiglased on väga usklikud ja nende arust ei tohiks tüdukutel vuntse olla. Muidugi võisid nad ka lihtsalt karta, et laps on väärakas, sest osade hiiglaste seas oli levinud verepilastus ja halvimat kartes, hülgasid nad lapse. Mis tegelikult juhtus ei teadnud keegi ja kedagi tegelikult ka ei huvitanud see.


Peep ja Bob olid suured sõbrad. Nad tegid palju asju koos, neile mõlemale meeldis asju ehitada. Neil oli oma töökoda, mille nimi oli Peebop. Neil oli kohutavalt lõbus läbi kogu lapsepõlve, aga kui nad jõudsid teismeikka, tekkisid neil kirjeldamatud tunded ja nad ei osanud enam üksteisega läbi käia ja nad lihtsalt töötasid enamasti vaikuses ja punastades oma töökojas. Bob oli viimased 2 aastat ehitanud üht suurt ja kõverat masinat, aga ta ei katkestanud oma tööd, kuigi see masin oli väga kõver ja kole ja sellel mingit eesmärki ei paistnud olevat.
Aga siiski, ta töötas selle kallal kogu südamega ja lõpuks sai see ka valmis. Ta oli väga õnnelik, ta ei olnud kunagi nii õnnelik olnud ja kutsus kogu pere seda vaatama, Peep oli ka väga õnnelik, ta oli kogu perest kõige õnnelikum.
Bob esitles oma suurt ja ikkagi kõverat masinat suure kõnega ja oli väga elevil, siis ta valmistus seda tööle panema ja haaras puldi. Ta vajutas suurt punast nuppu puldil, aga midagi ei juhtunud. Bob vajutas seda uuesti ja masin tegi väikese törtsu, hakkas suitsema ja värisema. Bob läks masina taha midagi mudima, aga oma kohmakusest müksas seda, masin kukkus, see kukkus suure jõuga, sest see oli hiiglaslik, isegi hiiglaste kohta. Masin langes Bobi perel, see oli alastamatu löök.
Kõik said surma. Bob ei saanud korraga aru, mis oli juhtunud, aga kui ta viimaks taipas, mida ta oli teinud, puhkes ta nutma, see möll meelitas ligi ka naabrid, kes olid väga usklikud, või verepilastajad või kolmandad töllakad ja kõik hakkasid Bobi süüdistama, sest ta ju oligi süüdi...

Bob oli paanikas, ta pisarad voolasid ja ta tatt voolas ka, ta hakkas jooksma, ta jooksis kiiresti ja ta jooksis kaugele. Ta jooksis läbi tundra metsade ja põldude, tal polnud kingi jalas, ta jooksis paljajalu, see oli valus.

Bobi leidsid sõdalas-hiiglaste riigi sõdalased, kes ta enda juurde võtsid, sest kuigi nad olid sõdalased ja tapamasinad, oli neil kõigil suur süda. Seal kasvas Bob üles ja ta oli väga edukas oma treeningutes, sest ta töötas kogu aeg, et unustada oma patud. Ta lubas ka, et ta ei ehita enam kunagi mitte midagi.


Muushurv(tulevikku rännaku hääl)

Kuningas Slepniri käsus seisis, et Bob peab oma vanast kodust oma masina ära tooma, sest sõda oli oodata ja kuningas arvas, et see relv oleks hea abivahend.
Bobile tuli meelde minevik, see oli valus, ta ei teadnud, mida teha...


Aga see lugu ei ole seotud selle teemaga.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail MSN Messenger
Ragnaripea



Liitunud: 14 Apr 2008
Postitusi: 350
Asukoht: London

PostitusPostitatud: Laup Sept 27, 2008 12:45    Teema: Vasta viitega

LaLaLaa
_________________
http://soundcloud.com/KULG
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Ummi
lovely berry


Liitunud: 8 Apr 2006
Postitusi: 3500
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Laup Sept 27, 2008 20:26    Teema: Vasta viitega

V¾huum! Ja muudame asja veel põnevamaks:

Bob ei teadnud, mida teha. Talle anti selline ülesanne, tähtis ülesanne, aga sellest hoolimata oli tal valus. Peaaegu sama valus kui tol korral, kui ta oma pea vastu oma patja ära lõi. Ta pidi pärast kuu aega haiglas lebama ja mingi osa tema mõistusest kadus igavesti kuhugi tolle padja sisse. Muidugi, siinkohal peaks mainima, et hiiglaste padjad olid kivist, sest hiiglased olid lollid. Hiiglased läksid lolliks kui nad oma pead vastu patju ära lõid, sest nad olid piisavalt lollid, et oma pea vastu patja ära lüüa. Nõiaring. Aga millegipärast asetsesid hiiglaste padjad ümber laudade ja öösel panid nad pea hoopis televiisoritele ning tõmbasid endale röstri peale. Bobi arust siin midagi ei klappinud, aga ta oli kindel, et see oli kõigest mõni loll mõte.

Ta otsustas ülesande siiski vastu võtta. Mitte sellepärast, et ta oleks seda tahtnud. Ei. Mitte ka kahetsusest ega häbist ega kohusetundest. Siin taga oli midagi enamat, kui lihtlabased tunded. Kui ta poleks ülesannet vastu võtnud, oleks ta viidud kõrvalisse kohta ja seal maha löödud. Teda oleks võinud ka sealsamas maha lüüa, aga kuna ta oli paks ja kõik teised hiiglased olid paksud, ei oleks teda jõutud väga kaugele vedada. Sellepärast oleks teda juhatatud kõrvalisse paika, kus hiljem poleks tüli kehast vabanemisega. Kehast vabanemine oli vajalik, et ta haisema ei läheks. Süüa hiiglaseid ei kõlvanud, sest nad koosnesid põhiliselt pekist ja kõhugaasidest.

Niisiis pakkis Bob oma asjad - äratuskell, puhtad sokid ja paari eine jagu toitu (kuus lammast, kari lehmi ja üks põder) - ja asus teele oma sünnikodu poole. Sellest pidi saama raske ja pikk rännak. Tuli ületada mitmeid orge, mäestikke ja jõgesid. Muidugi, need polnud suureks takistuseks, sest ta oli hiiglane. Rahulikus tempos võtaks teekond lausa kaks tundi. Aga Bobil oli kiire. Ta kõndis mitte-nii-rahulikus tempos ja tegi seda ühe tunni ja viiskümmend minutit, kui mitte arvestada vahepealset kümneminutilist pausi, kus ta sõi ära oma lambad ja põdra, pigistades lehmadest peale veidi piima.

Niisiis, kahe tunni pärast oli Bob tagasi oma kodukülas. Kõik oli vaikne. Inimesi polnud tänavatel näha. Hiiglasi polnud ka tänavatel näha. Oli ainult Bob koos oma lehmadega. Bobile meeldisid ta lehmad. Ta pani igale lehmale nime ja andis neile iga päev näputäie heina. Bob otsis maja, kus ta kunagi oma perega elanud oli. Majaga, mis ilmselt nüüdseks on täiesti tühi. Ta tõstis käe koputuseks, kuid kõhkles. Tal polnud piisavalt enesekindlust. Ta kahtles, kas tal see toiming üldse õnnestub. Äkki on nad tema kõvera asja üldse ära hävitanud? Äkki ootab Bobi siin kohas hoopis surmanuhtlus?

Kõige rohkem pani teda kõhklema aga fakt, et majal polnud ust. Niisiis, koputamine jäi mängust välja. Aknast ta sisse vaadata ei saanud, sest aknaid ei olnud. Korstnast ta sisse ei saanud minna, sest katust ei olnud. Niisama majja sisse rammida ta ka ei saanud, sest majal ei olnud seinu. Bob murdis pead, kuidas majja sisse saada, aga ei leidnud lahendust. Ta andis alla ja jalutas hoopis linna keskväljakule. Seal oli tema Suur Kõver Asi! Ja see kukkus. See kukkus talle peale.

//

Bob ärkas üles ja lükkas endal teki kähku pealt. Kus ta oli? Mis oli temaga juhtunud pärast seda, kui Suur Kõver Asi oli talle peale kukkunud? Miks ta enam paks ei olnud? Miks ta mõtles „röster“ asemel „tekk“? Neile ja paljudele teistele küsimustele proovis ta vastust leida voodi kõrval istuvalt neiult, kuid ei leidnud sõnu. Tal oli ka pool arbuusi suus, nii et üpris raske oli rääkida.

„Las ma tutvustan ennast,“ ütles neiu. „Minu nimi on Peep. Või õigemini nüüd on mu nimi Pille. Sina olid Bob. Nüüd on su nimi Alvar. Me muutusime väikesteks ja oleme nüüd inimesed.“ Bob, kes nüüd oli Alvar, jäi suu ammuli vaatama Peepu, kelle nimi oli selle aja jooksul, mil nad üksteist näinud polnud, muutunud Pilleks.

EDIT: Ahjaa, Pillel polnud enam vuntse ja ta polnud märkimisväärselt paks.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Clawson
Manlius Maximus


Liitunud: 25 Jan 2008
Postitusi: 393
Asukoht: Enamasti Märjamaa

PostitusPostitatud: Püh Sept 28, 2008 08:46    Teema: Vasta viitega

LaLaLaa me liek
_________________
Agressiivne isemõtleja ja multikulturist. Arbitraarseid ja potentsiaalselt ebapädevaid mõtteakte produtseeriv subjektiivne demagoog ning kantseliidi propageerija. Challenge accepted! Suffer not the brony to live.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum MSN Messenger
Will



Liitunud: 11 Märts 2005
Postitusi: 485
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Püh Sept 28, 2008 11:38    Teema: Vasta viitega

Guys, you're awesome :)
Kas te olete lugenud Henno Käo "Kusagil mujal"?

Igatahes supertekst ... keep going.
Ootan põnevusega järgmist posti.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
raidomees
Kasemees Enn elab kase sees


Liitunud: 15 Sept 2006
Postitusi: 1640
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Püh Sept 28, 2008 13:45    Teema: Vasta viitega

Samal ajal kuskil preeria-linnakeses, kus elavad kauboid, tekkis kahe revolvrikangelase vahel väike tüli, mis viis selleni, et kaks jorssi seisavad üksteisest 50 meetrit eemal keset tühja tänavat ja on valmis alustama revolvriduelli. Revolver on nii lahe sõna ja relv on ka lahe.

Mehed seisid kui kujud, kumbki ei liikunud paigalt, hirmunud linnaelanikud, peitusid oma tubades, mõni julgem kõõlus akna peal, nende hulgas oli üks nooruk, Gil, aga temani jõuame hiljem. Kõik oli vaikne, see vaikus ja pinge oleks nii mõnegi nõrgema mehe minestama pannud... Kusjuures, paar tüüpi minestasidki ja akendele jäi aina vähem inimesi. Ainult need kaks meest, keset tänavat, ei liigutanud üldse. Ühe nimi neist oli Slippery Johnson, ta oli pätt, tema eest oli välja pandud suur pearaha: üks kandiline mehike sellele, kes ta võimudele viib, elusalt või surnult. Teine oli kuulus pearahakütt, Billy the Man.

Ja siis see juhtus, see oli välkkiire, mehed haarasid oma relvad, käis kaks pauku ja nad jäid jälle seisma, kuni Billy the Man langes. Slippery Johnson näis väga ehmunud olevat ja pani jooksu. Billy the Man oli surnud.


Gil, kes kogu asja oli aknast jälginud oli tegelikult väga arg poiss ja tal oli üks kandiline mehike. Selle kandilise mehikese nimi oli Demente. Tal olid suured vuntsid ja vahva kaabu. Demente oli Gili õpetaja ja sundis teda seda duelli vaatama, kuigi Gil sai sellest tõsise ¹oki. Ta oli tõesti väga arglik poiss ja sellepärast pidigi Demente teda jõuga sundima ja julgemaks muutma. Gili isa oli vapper sõdalane, Gregorius, ta suri lahingus ja ta viimane soov oli, et Demente kasvataks Gilist hea sõdalase, kes nende sugu jätkaks, sest kahjuks oli tema ainuke laps sellest perest, kõik teised olid surnud.

Demente: "Tule kaasa, poiss!"
Gil: "Kuhu?"
Demente: "Minuga kaasa, ole lihtsalt vait."


Need kandilised mehikesed, nagu Demente, on tegelikult võluvõimetega väiksed surematud tulnukad. Nad on umbes 30 cm kõrged ja neid tavaliselt pärandatakse põlvest põlve edasi ja nende kohus on oma omanikule oma võime edasikandmine. Teadmatul põhjusel on nad täiesti kuulekad oma omanikule, aga nad peavad enne oma omanikud heaks kiitma, kui nad neile alluma hakkavad. Kõikidel kandilistel mehikestel on ainult üks eriline võime, mida nad omanikule edasi annavad, enda peal on neil kasutada hästi palju tulnukavõimeid.
Demente pole veel Gili heaks kiitnud, aga varem või hiljem ta peab seda tegema ja selleks ta teda treenibki.


Lõpuks leidsid nad Slippery Johnsoni peidupaiga üles, teda ei olnud eriti raske leida, sest Demente on tulnukas ja ta teab kõike. Lisaks sellele ei olnud see eriline peidupaik: üks väga vana ja katkine kuur linna servas. Kõik arvasid, et see on mahajäetud ja sellepärast pole keegi sealt Slippery Johnsoni leidnud.


Demente: "Oleme kohal."
Gil: "Kus me siis oleme?"
Demente: "... Sinu haual."
Gil: "Möh?"

Demente muutis end oma tulnukavõimetega nähtamatuks, lõi ukse maha, lükkas Gili sisse ja lasi peeru.
Slippery Johnson, tõusis voodist, võttis püssi ja vaatas Gilile silma. Gili kõrval oli Johnson tohutu suur.

Gil oli paanikas, ta ei saanud millestki aru, mis toimus ja lihtsalt palus vabandust. Johnson haaras ta kõrist ja pani revolvritoru talle suhu, Gil nuttis ja kiljus nagu väiksed arad poisid kiljuvad, ta silmist voolas vett ja ninast tatti ja see muutis Johnsoni veel vihasemaks.

Demente tegelikult ei tahtnud Gili tappa, tal oli ju ikkagi lubadus Gili isaga, kõik läks nagu ta plaanis, Dementa vallandas oma võime.


Taevas muutus mustaks, tuul hakkas puhuma, Johnsoni kuur ragises ja hakkas kokku vajuma, ime ta üldse veel püsti seisis, kõik oli must ja tume, tuul muutus aina tugevamaks, kõige tumedam oli kuuris sees. Gili nägu muutus, kogu hirm oli kadunud, alles oli jäänud ainult tapahimu, ta silmad muutusid punaseks ja hiilgasid kui laternad tumedas kuuris, Johnson ehmus ja lasi ta lahti, nüüd oli Johnson paanikas, Gil oli justkui deemon, ta juuksed tõusid püsti, kogu ta keha eritas mingisugust musta energiat, temast oli tõesti deemon saanud.
Demente võime on inimesi berserkiks muuta, kaotades kõik emotsioonid ja mõistuse, alles jääb ainult tapahimu.

Gil söösis Johnsonile kallale, Johnson tulistas, aga kuulid ei tabanud Gili, ainult tema silmi oli näha selles mustas kuuris, ta hüppas Slippery Johnsonile kallale, kes end kokku hakkas võtma ja sai aru, et kui ta vastu ei võitle, siis ta sureb. Ta oli kõik kuulid ära lasknud, tal uusi ei olnud võtta ja ega ta poleks neid näinudki.
Tormise taeva all, kuskil pimedas kuuris, kurjategija ja deemon võitlesid.

Aga see võitlus ei olnud päris nii pingeline kui oleks olnud oodata, see lõppes paari sekundiga. Hullunud Gil tormas Johnsoni poole, vehkis käte ja jalgadega, kõik löögid tabasid teda. See oli kohutav vaatepilt, Johnson isegi ei liigutanud, sest ta ei uskunud, mida ta näeb. Gil ei teinud Johnsonile mingit kahjustust. Johnson seisis seal, mõtles viivu ja andis Gilile tugeva hoobi otse ta punaste silmade vahele. Gil langes üheainsa löögiga ja minestas. Demente kasutas oma tulnukavõimeid ja võlus Gili sealt minema, taevas hakkas selginema ja Johnson istus maha ja mõtles, mida ta just kogenud oli.


...


Gil ärkas järgmisel päeval. Ta vaatas enda ümber ja nägi kõikjal vett. Ta oli laevas ja Demente küpsetas omletti laeva tagaosas.

Gil: "Kus me oleme? Mis juhtus?"
Demente: "Seikluste merel oleme..."
Gil: "Miks?"
Demente: "Sest maa peal me seilata ei saaks."
Gil: "Aga kuhu me läheme?"
Demente: "Lähme otsime teist maailma suurimat varandust, 1/2 Piece'i."
Gil: "... Aga mis siis ikkagi juhtus, ma ei mäleta midagi?"
Demente: "Ma tutvustasin sind oma võimega, sa muutusid deemoniks, mälukaotus on tavaline asi, sest sa kaotasid oma keha ja mõistuse üle igasuguse kontrolli. Ütleme lihtsalt, et sa said peksa ja ma pean sind veel treenima, nii kaua, et sa enam peksa ei saaks."
Gil: "Aga miks ma peksa sain, kui ma deemoniks muutusin? Kas ma võitlesin teise deemoniga?"
Demente: "Tegelikult, mu võime lihtsalt muudab sind tapjaks, sa ei taha midagi muud kui verd valada, see ei tähenda, et sa kuidagi jõudu peaksid juurde saama. Ühesõnaga, ma muudan sind lihtsalt hulluks."
Gil: "SEE ON JU KASUTU!!!"
Demente: "Hoo-hoo-hooo, rahu, rahu, võta omletti."
Gil: "Ei taha!"
Demente: "Ega enam ei saa, aga see oli viimane söögikõlblik asi siin laeval."
Gil: "Misasja!? Sa lähed kuskile merele ja ei võta midagi söödavat kaasa, kas sa oled hull või, kas sa tead ka kus me oleme, ma ei näe kuskil maad?"
Demente: "Ega ma mingi vastutustundetu loll ei ole, muidugi võtsin ma toitu kaasa, ma võtsin väga palju toitu kaasa."
Gil: " Kus see siis on?"
Demente: "Ära sõin."
Gil: ".............. Aga kus me siis oleme?"
Demente: "Pole aimugi."
Gil: "Kas sa oled mingi debiil või? Isegi sina peaksid targem olema."
Demente: "Rahune maha, ma olen sinust palju kauem elanud, ma tean väga palju. *sosinal: näiteks seda, et ma elan sinust veel palju kauem praegust olukorda hinnates...*"
Gil: "Ütlesid midagi või?"
Demente: "Ei-ei, ei midagi, hakka lihtsalt kala püüdma, mulle ei ole vaja, ma ei pea sööma, ma olen ju surematu..."
Gil: "MIKS SA SIIS KÕIK ÄRA SÕID?"
Demente: "Sest see maitses hästi."


Ja nii triivisid vaprad meremehed veel kaua-kaua tundmatul merel, vaevu süüa ja joodavat vett hankides, kõik selle hankis küll Gil ja Gil ka üritas laevale mingit kurssi määrata, aga ega see kõik tal väga hästi läinud.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail MSN Messenger
acousmatique



Liitunud: 1 Veeb 2003
Postitusi: 2499
Asukoht: ---

PostitusPostitatud: Püh Sept 28, 2008 14:08    Teema: Vasta viitega

tl;dr
_________________
☞ [...LIL B MIXTAPE PLAYING VERY LOUDLY...] ☀
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Vaata liikme veebilehte
Võhik



Liitunud: 9 Juun 2008
Postitusi: 361
Asukoht: Tallinn-Tartu mnt

PostitusPostitatud: Esm Okt 20, 2008 21:25    Teema: Vasta viitega

Keep going, don't stop.
_________________
Colorless green ideas sleep furiously.
SDE-inimene
Feilfest
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Ummi
lovely berry


Liitunud: 8 Apr 2006
Postitusi: 3500
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Esm Okt 20, 2008 21:46    Teema: Vasta viitega

Võhik kirjutas:
Keep going, don't stop.

Pooleli. Pole kooli ja mängude kõrvalt aega.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
raidomees
Kasemees Enn elab kase sees


Liitunud: 15 Sept 2006
Postitusi: 1640
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Teis Okt 21, 2008 14:31    Teema: Vasta viitega

Jah kurat, kirjuta juba midagi ja tee lühike, mitte nagu mina. Keegi ei viitsi pikka lugeda.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail MSN Messenger
Võhik



Liitunud: 9 Juun 2008
Postitusi: 361
Asukoht: Tallinn-Tartu mnt

PostitusPostitatud: Teis Okt 21, 2008 22:28    Teema: Vasta viitega

Ummi kirjutas:
Võhik kirjutas:
Keep going, don't stop.

Pooleli. Pole kooli ja mängude kõrvalt aega.


Mängude misasja?! kellelgi on ikka eriti vedand. Mul pole mängudeks ka aega olnud viimasel ajal (4 kuud). Ummi jäta mängud maha ja alusta kirjaniku karjääri-arendab rohkem (näpud püsivad aga samas doonuses mis mängimise ajal)
_________________
Colorless green ideas sleep furiously.
SDE-inimene
Feilfest
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
raidomees
Kasemees Enn elab kase sees


Liitunud: 15 Sept 2006
Postitusi: 1640
Asukoht: Tartu

PostitusPostitatud: Kolm Okt 22, 2008 07:13    Teema: Vasta viitega

Isegi paremas toonuses kui järjest hästi palju toksid, sest mänge näppides pole mul veel käed ära väsinud.
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail MSN Messenger
shether



Liitunud: 25 Jan 2007
Postitusi: 765
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Kolm Okt 22, 2008 14:34    Teema: Vasta viitega

mind need pikafd tekstidei tüüta, kui igav ja sisutu tekst pole:D
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
Karstike
blabla -chan


Liitunud: 9 Sept 2007
Postitusi: 347
Asukoht: virtuaaluniversum.

PostitusPostitatud: Kolm Okt 22, 2008 14:43    Teema: Vasta viitega

selline küsimus Ummile, et : kas sa oled george r. r. martinit lugenud?
_________________
i'm back! [miss me?]
/lookbook.nu\
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
Ummi
lovely berry


Liitunud: 8 Apr 2006
Postitusi: 3500
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Kolm Okt 22, 2008 14:50    Teema: Vasta viitega

Karstike kirjutas:
selline küsimus Ummile, et : kas sa oled george r. r. martinit lugenud?

Täpselt niipalju kui jää ja tule laulu eesti keelde tõlgitud on.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Karstike
blabla -chan


Liitunud: 9 Sept 2007
Postitusi: 347
Asukoht: virtuaaluniversum.

PostitusPostitatud: Kolm Okt 22, 2008 15:11    Teema: Vasta viitega

Ummi kirjutas:
Karstike kirjutas:
selline küsimus Ummile, et : kas sa oled george r. r. martinit lugenud?

Täpselt niipalju kui jää ja tule laulu eesti keelde tõlgitud on.


kas sealt ongi Nemad võetud?
_________________
i'm back! [miss me?]
/lookbook.nu\
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum Saada e-mail Vaata liikme veebilehte MSN Messenger
Ummi
lovely berry


Liitunud: 8 Apr 2006
Postitusi: 3500
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitatud: Kolm Okt 22, 2008 15:15    Teema: Vasta viitega

Karstike kirjutas:
Ummi kirjutas:
Karstike kirjutas:
selline küsimus Ummile, et : kas sa oled george r. r. martinit lugenud?

Täpselt niipalju kui jää ja tule laulu eesti keelde tõlgitud on.


kas sealt ongi Nemad võetud?

Ei.
_________________
baka pole surnud, me postitame siia peaaegu iga kuu
Tagasi üles
Vaata kasutaja profiili Saada privaatsõnum
Reasta teated:   
Uus teema   Vasta teemale    baka.ee foorum / -> üldine Kõik ajad on GMT + 2 Tundi
Mine lehele 1, 2  Järgmine
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2

 
Hüppa:  
Sa ei saa teha siia alafoorumisse uusi teemasid
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Sa ei saa muuta oma postitusi
Sa ei saa kustutada oma postitusi
Sa ei saa hääletada küsitlustes


Powered by phpBB © 2001, 2005 phpBB Group
Tõlkinud: