Ma usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et tegu on oodatuima järjega animeajaloos. Peaaegu kümme pikka aastat lasi suurmeister Mamoru Oshii inimestel oodata järge oma 1995.a suurteosele "Ghost in the Shell". Sealjuures ei teinudki ta nende üheksa aasta jooksul justkui midagi, kui välja arvata kummaline ning nauditav, kuid siiski mitte epohhiloov "Avalon". Kas üheksa aastat ootamist tasus ära? Kas jaapani kaasaegse filmikunsti üks suuremaid lavastajaid suutis ennast ületada ning teha filmi, mis on veelgi parem sellest, mida peetakse tema tippteoseks?

Oshii filmid ei ole kunagi olnud kerge vaatamine – alati kaasneb nendega sundus kasutada oma hallollust, et saada teostest täit naudingut. Selles osas ei ole "Innocence" erand. Oshii filmid ei ole kunagi ettearvatavad, neis säilib pinge ning põnevus viimase hetkeni. Ka selles osas ei ole "Innocence" erand. Seetõttu pole kohane siinkohal laskuda pikemasse sisukirjeldusse ning üldiselt pole see minu meelest antud filmi puhul ka vajalik. Tegu on ilmselgelt teosega, mida kõik, kes animest vähegi huvituvad, varem või hiljem vaatavad, ning just seetõttu väldin siinkohal pikemat sisukirjeldust. Lühidalt kokku võttes on tegu Batou ja Togusa ühise ettevõtmisega, et tabada kurja juur, kes paneb teatud tüüpi robotid käituma pehmelt öeldes kummaliselt - paludes abi ning seejärel lastes õhku kõik end ümbritseva. Lugu iseenesest pole kuigi keeruline ning muutub teatud hetkeks isegi vaid dekoratsiooniks – et siis hiljem tagasi tulla, andmaks filmile vääriline lõpetus.

Et nüüd pisut kahtlusi hajutada, siis pean kohe tunnistama, et kuigi ma olen Oshii filmide suur austaja, ei pea ma "Kokaku kidotaid" (ehk "Ghost in the Shelli") tema tippteoseks, olgugi et tegu on ühega minu lemmikutest. Olen arvamusel, et Oshii geniaalsus on kõige hiilgavamalt esile tulnud esimese kahe "Patlabori" juures. "Kokaku kidotai" oli täiesti suurepärane ekraniseering, kuid mis seal salata – ka algmaterjal oli klass omaette. Äkki võikski just seda pidada mõlema ekraniseeringu “Achillese kannaks”? Üsna juhuslikult sattus mõned loetud nädalad enne "Innocence"i vaatamist minu kätte "GitS"i manga – kena, paks ja äärmiselt korralikult tõlgitud tükk, mis lausa nõudis läbilugemist. Olles taas kord värskelt tutvunud algmaterjaliga oli mul suurepärane lähtepositsioon antud teoste võrdlemiseks ning mõni aeg hiljem avanes võimalus vaadata ka kõnealust linateost. Lisaks sellele tekkis minus loomulik huvi ka manga järje ("Ghost in the shell 2: Man/Machine Interface") vastu, mistõttu võtsin ka viimase ette, et saada võimalikult korralik üldpilt seeriast nii liikuvas kui liikumatus pildis.

Siinkohal olen kõrvale jätnud pikkade filmide ja manga võrdluse seeriaga "GitS: Stand Alone Complex". Seeria väärib omaette käsitelu, pealegi on antud arvustuse objektiks siiski "Innocence". Kui rääkida täispikkadest filmidest ja mangast, siis võimalik, et neid teoseid ei peaks võrdlema. "Innocence"i juures on väga palju sellist, mis lausa nõuab, et seda ei võetaks kui järge Masamune Shirow mangale, vaid kui järge Mamoru Oshii filmile – mida ta ka on. Kuid sellest nõudlikkusest võib välja lugeda teatavat enesekehtestustungi. Kui esimese osa ekraniseeringus proovis Oshii võimalikult realistlikult ning elutruult edasi anda Shirow tulevikunägemust (olles sealt välja jätnud paljugi “ebaolulist”, nt seksi ja huumori), siis teises osas annab Shirow realism teed Oshii kunstipärasusele ning illusoorsusele. Kui esimeses osas Oshii täiendas Shirowd, siis teises osas näib märksõnaks olevat konkureerimine. Kui Shirow manga järg kujutas endast tippklassi mangat nii visuaalses kui sisulises mõttes (antud manga kunstiline tase on äärmiselt hea, kusjuures ligi pool teosest on täisvärvides ilu silmale, ning ka sisu ei jää vormile millegi poolest alla), siis on Oshii animatsioongi täielik visuaalne maiuspala, mis on pikitud suurepärase ning mõtlemapaneva looga.

On mõõde, milles "Innocence" üsna ilmselgelt proovib mangaga konkureerida - selleks on sügavus. Kes on mangat lugenud, see on tuttav Shirow joonealuse põhjalikkusega – alustades lahingutaktika ja varustuste detailsest kirjeldamisest ning lõpetades lühikeste, kuid äärmiselt harivate loengukestega kõrgtehnoloogiast, bioloogiast, filosoofiast ja elust. Oshii sügavus on aga läänelikum, täis tsitaate ja mõtiskelu. Tõsi, siin seab omad piirid ka meediumi tüüp, kuna üks film suudab edasi anda märksa vähem informatsiooni kui 350-leheküljeline manga. Siiski annab "Innocence" kahetunnise filmi kohta edasi märkimisväärse koguse mõtteid. Tsitaadid pole filmis ainus vihje lääne kultuurile. Kogu filmi läbiv film noir õhustik on justkui kummardus omaaegsetele kinoklassikutele. Filmi vaadates tekkis korraks isegi tunne, et kas Oshii äkki suunaski oma filmi nimelt lääne publikule? Loodetavasti oli ta siiski oma ambitsioonides kõrgemal sihtgruppidest ja kultuuridest (ning isegi kui sihtgrupid olid silme ees, võib siiski väita, et see oli ka jaapanlastele suunatud, kuna kõik läänepärane müüb seal küllaltki hästi). Pealegi on Oshii filmid alati sisaldanud teatava annuse vihjeid (või olnud lausa otseselt seotud) õhtumaade kultuurile, kuid see on alati positiivne ja annab tema filmidele juurde rahvusvahelise (või globaalse) mõõtme. Lühidalt, ohtrate tsitaatide näol pole kahtlemata tegu negatiivse asjaga – nagu seda tihtipeale on serveeritud. Section 9-s töötavad siiski oma ala tipud ja oleks äärmiselt kurb kui tegu oleks harimatute jõmmidega, kes oskavad vaid päästikule vajutada.

Film on pikk ja sellest toimub palju. Kuid ühte võib kindlalt öelda – "Innocence" on puhtalt Oshii teos. Ning juba see ainuüksi on hea kvaliteedi näitaja. Tegu on väärilise järjega legendaarsele algusosale. Siinkohal ma siiski väldiksin igasugust paremusjärjestust, seda nii filmide võrdluses omavahel kui ka manga(de)ga. Siin eelenevalt jutuks tulnud konkureerimine pole kindlasti olnud Oshii pahatahtlik soov olla üle Shirow suurepärasest algmaterjalist. Pigem on tegu kahe vanameistri erinevate nägemustega samadest küsimustest – kusjuures hoolimata vormilistest erinevustest on nende järeldused ning vastused küllaltki sarnased.

Mõne sõnaga ka "Innocence"ist ilma võrdlusteta. Hoolimata ohtralt lendavast verest pole tegu siiski märuliga, vaid mõtiskeluga. Küsimused, mis filmis esitatakse, pole ehk täna veel kõige aktuaalsemad ning vastused, mis antakse, on täiesti inimlikud. See tähendab, et tegu on subjektiivsete seisukohtadega, millega ei pea sugugi nõustuma. Omal veidral moel on just nimelt inimlikkus antud filmi läbivaks teemaks. Hoolimata Batou ilmselgest kiindumustest robotite vastu (ning ilmselgelt hoolimatust suhtumisest inimelusse) on tema siin filmis vast kõige inimlikumaks kujuks – ehk justnimelt selle kiindumuse pärast. Filmi negatiivsed kangelased on tegelikult üldplaanis küllaltki tähtsusetud ja arvestades filmi lõpuosa võiks isegi öelda, et näotud. Kuid ka positiivsed tegelased pole mingid inglid – otse vastupidi. Lugu ei ole hea ja kurja omavahelisest võitlusest, vaid pigem kahe erineva fraktsiooni jõukatsumisest. Asjaolu, et üks osapooltest esindab seaduslikkust ning teine mitte, on isegi mõnevõrra teisejärguline. Lugu jutustab inimlikkusest selle ehedas vormis – hea ja halb, positiivne ja negatiivne on väljamõeldud mõisted, tööriistad, millel pole reaalse maailmaga kuigi palju pistmist (isegi füüsikast tuntud positiivne ning negatiivne laeng on vaid matemaatiline sõnamäng, mis ei tähista kummagi pooluse paremust). Reaalses maailmas ei ole positiivseid ning negatiivseid kangelasi, on vaid erinevad maailmad ning erinevad maailmavaated. Filmi seisukohalt on loomulikult oluline, et vaataja elaks kaasa vaid ühele osapoolele ning et tal ei oleks kahju, kui tapetakse terve toatäis vastasosapoole esindajaid. Sellegipoolest mõjuvad antud filmi kangelased äärmiselt inimlikult, tegu pole sugugi ideaalsete tegelastega.

On palju, mida oleks veel sellest filmist rääkida, kuid tõenäoliselt ei viitsiks lugeja kõike seda lugeda (tore, kui siiamaanigi jõudnud oled :) ), ning üldiselt on ju märksa toredam filmi vaadata kui sellest lugeda. Tegu on filmiga, mille ühekordsel vaatamisel ei suuda kindlasti tabada kõiki suurmeistri poolt sinna sisse pandud pisiasju, seetõttu on antud arvustuse kirjutamine kahtlemata väikestviisi patt. Kokkuvõtteks tasub aga öelda, et tegu on äärmiselt hea filmiga, mille vaatamine on fenomeni "Ghost in the Shell" austajaile kohustuslik. Kuid ma ei tahaks öelda, et "Innocence" on parem kui manga või isegi parem kui esimene osa. Nagu ma juba ütlesin, paremusjärjestus on antud teoste (ning mitte ainult) puhul ebaoluline.