Keerame nüüd pilgud tagasi aastasse 1945, mil Maad ründasid tundmatud kollid, kes said peagi tuntuks nime all Phantom Beast. Inimkond asus nendega võitlusesse, kuid ei suutnud hakkama saada, mille tagajärjel said Beastid oam kontrolli alla enamiku maailmast. Välja arvatud - üllatus, üllatus - Jaapani. Möödunud on aastakümneid, välja on jõutud tänapäevani ja rünnakud jätkuvad endiselt. Siiski peavad inimesed veel vastu ja lootust on. Tõsi, elu on raske ja reservide puudumise tõttu värvatakse armeesse alates 16. eluaastast.

Ka selle loo peategelastel on alles kõrvad märjad ja nad elavad / töötavad / õpivad ühes kool-sõjaväeosas. Jällegi, on nii poisse kui ka tüdrukuid ning ega armastuski mäe taga pole. Üldiselt on tegelased piisavalt erinevad, kuigi tsipa pisut stereotüüpsed. Eriti peategelased - noormees nimega Hayami on tüüpiline tagasihoidlik ja häbelik noormees, kellel on raskusi neiule oma tunnetest rääkimisega. Neiu nimega Mai on aga täiesti tavaline vihane, vägivaldne ja suhtlemisprobleemidega neiuke, kes ei suuda oma tundeid isegi endale tunnistada.

Põhimõtteliselt võib anime kaheks jagada - esimene pool pakub ohtralt mechavõitlust, koledaid kolle ja pingelisi lahinguid. Sekka ka mõni rõõmsam või ka äärmiselt kurb hetk. Paljuski jälle standardne, kuid nii visuaalselt kui ka süžeelt hästi tehtud. Märulit täis episoodid, mõningad draamaga täidetud osad, sekka ka noorte sõdurite igapäevast elu. Lühidalt - nauditav kogemus. Eriti tuleb ära mainida seda, kuidas on kokku segatud igapäevane koolielu ja lahinguväli. Väikesed pisiasjad, nagu näiteks koolinäidendi ärajäämine, sest anti lahingukäsk, annavad hea pildi sellest kummalisest tsiviil-sõjaväelisest elust, mida noortel elada tuleb.

Seera teine pool aga teeb kannapöörde. Märulit jääb üha vähemaks ja vähemaks, üha rohkem ja rohkem keskendutakse Hayamile ja Maile. Jällegi standardne lahendus, kuigi tegevus pakub päris mitmeid naerurõkatusi. Hayami jääb Hayamiks, kuid Mai arengut kinnisest ja kurjast tüdrukust lihtsalt meeldiva inimeseni on tore vaadata. Kogu tegevus tuletab õrnalt meelde “Tõrksa taltsutust”. Kuna Mai “taltsutamises” osaleb pea kogu kool, siis vandenõud, eksimused, kuulujutud jms täidab suurema osa ekraaniajast, mis - nagu mainitud - annab suunurkadele tihti põhjust kõrgemale liikuda.

Kõrvaltegelased on samuti huvitavad, kuid ei midagi originaalset. Meil on siin häbelik, kohmakas ja prillidega tütarlaps, kansai dialektis rääkiv lärmakas neiu, väike ja armas lapsuke, endast heal arvamusel olev gigolo-tüüp, otaku-noormees, tõsine ja soliidne klassijuht jne jne. Omavahel sobivad nad siiski hästi kokku ja ei teki tunnet, et tegelased on pandud sinna vaid sellel põhjusel, et igas animes nood olemas on.

Visuaalselt on "Gunparade March" nauditav. Lahingustseenid on hoolega tehtud ja pakuvad vaatamisrõõmu. Kusjuures, erilisena tuleks mainida ka visuaalselt teostatud lõhet igapäevase ja tsiviilelu vahel - lahingustseenid kipuvad olema sünged ja tumedad, samas kui tegelaste igapäevase elu kirjeldamisel kasutatakse erksaid ja rõõmsaid värvitoone. Tegelaste animatsioonist peaks ära mainima Maid. Minu arust on tegemist ühe sümpaatseimalt joonistatud animetegelasega, keda minu silmad veel näinud on. Äärmiselt hästi on ära toodud tema erinevad tujud, mõtted, tegemist on lihtsa, kuid äärmiselt väljendusrikka näoga. Ja tema naeratus on tõeliselt ilus.

Muusikast on ainus meeldejääv lugu alguslugu ja vahepeal kõlav hoogne marss. Muu on taustaks.

Üldiselt on tegemist meeldiva animega, mis pakub oma osa nii märuli- kui ka romantikasõpradele. Soovitan.