Loo peategelaseks on kena ja viisakas eelpuberteediealine tütarlaps Sakura, kes ühel päeval oma isa maja koristades leiab keldris asuvast raamatukogust müstilise hiilgava raamatu. Kuna uudishimu on kõigile inimestele omane ja erandiks pole ka Sakura, avabki pahaaimamatu tütarlaps raamatu ja suudab nii mööda kodulinna laiali lennutada raamatus seni lõksus olnud võlukaardid. Peasüüdlasena saab loomulikult Sakura ülesandeks põgenikud jälle kinni püüda. Abilisteks on tal sellel raske ülesande täitmisel üks võluvidin ja suur hirmuäratav Kerberos, kes enda suureks häbiks meenutab väikest armast plüüšloomakest ja keda minu arvates seeria kõige värvikamate tegelaste hulka võiks lugeda. Ja nõnda see seiklus siis algab.

Arvestades seeria pikkust, on üsna loomulik, et peagi lisandub mitmesuguseid rohkem ja vähem silmapaistvaid kõrvaltegelasi, kes satuvad pidevalt kas ohtlikesse või halenaljakatesse olukordadesse. Ent minu arvates olulisim ja - tunnistan ausalt – asi, mis mind ajendas seda suhteliselt ühetaolist seeriat lõpuni vaatama, oli suhete sasipundar, mille autorid olid suutnud välja mõtelda. Riskides natukene üllatusmomente rikkuda tooks siin mõned näited: traditsioonilised armusuhted samaealiste vahel, mitte nii traditsiooniline armastus samaealiste ja samasooliste tegelaste vahel, veel vähem traditsioonilised suhted mille eest teatud riikides võiks paragrahvi alla minna (loe: pedofiilia), lisaks paar armastus-vihkamine suhet ning mõned müütilised olendid, kellesse samuti kõik silmapilkselt ära armuvad. Esmane ülevaade harutatavatest suhetest peaks olemas olema.

Visuaalse poole pealt võiks mainida, et ilmselt kuna seeria sai pikk ja kunstnike tunnitasu oli küllalt kõrge, lahendati eelarve probleem sellega, et kasutati nii mitmelgi korral samu stseene. Siiski ei saanud see vägagi häirivaks. Erakordselt suurt vaeva oli aga ilmselgelt pööratud peategelase kostüümidele, mis üllatuslikult minu jaoks ei käinud mitte kaasas müstilise moondumisprotsessiga, vaid olid hoole ja armastusega näputöö tulemusena valminud ja mida peakangelanna pidi ilmselt pimedates kangialustes selga ajama.

Muusika kohta ei oska muud öelda peale selle, et mulle ei jäänud ükski viisijupike pähe kõlama.

Lõpetuseks: minu arvates tegemist lihtsa ja ilmselgelt inimkonna feminiinsemale poolele mõeldud animega, kus dramaatilist sisu eriti ei ole, ent lihtsaks mõtteharjutuseks sellest, kuhu inimsuhted välja võivad jõuda, kõlbab küll.

Ahjaa – antud animel on ka olemas täiesti üheselt mõistetav lõpp, ent selle nägemiseks peate ohverdama veel poolteist tundi oma elust ja vaatama ära filmi „Card Captor Sakura Movie 2: The Sealed Card“.