Chii on ideaalne naine. Ta näeb armas välja, hea kehaehitusega, ei hakka sinu kallal võtma, kui sa hilja ja natuke purjakil koju tuled. Boonusena saab temaga veel mängida ja netis pornolehti mööda surfata. Ta ei nääguta sinu kallal, ei sõima kui sa prügiämbrit välja ei vii. Kõigele lisaks on tema ainsaks eesmärgiks sind teenida. Halleluuja! Iga mehe unistuste naine... kui sa soovid enda kõrvale nukukest, mitte aga partnerit.

Kui aga sulle juhtimisi meeldivad naised, kes on huvitavad, intelligentsed ja kellega võid vabalt vestelda, siis oled vale anime otsa sattunud. Oh ei, ärge saage minust valesti aru. Chii on ka minu meelest armas. Aga täpselt samamoodi võib laternapost olla armas. Samas, naiseks ei sobi kumbki.

Inimene, kes oma armsa häälekesega ütleb “Chii”, on küll kena vaatepilt, kuid vilets kaaslane. Üllataval kombel on aga päris palju inimesi, kes on vastupidisel arvamusel. Maitse asi.

Kindlasti tekkis vähemalt mõnedel küsimus, et kes see Chii üldse on? Vastus on- loomulikult “Chobitsi” peategelane, inimkujuline arvuti ehk persocon, kes teise peategelase Hideki poolt üks õhtu prügikastist leitakse, koju kantakse ja endale jäetakse. Nimelt toimub tegevus tulevikus, kus inimesekujulised arvutid on igapäevane nähtus. Valmistatakse kahte liiki mudeleid- naistele kenade meeste kujulisi ja meestele kenade naiste kujulisi. Ühe sellise naisekujulise mudeli Hideki üks õhtu leiabki ja kuna kompuuterneiuke on võimeline ütlema vaid “Chii”, siis selle nime ta endale saabki.

Chii on armas, aga igav. Sarjale puhub elu sisse teine peategelane, Hideki. Tegemist on noore, just ülikoolist välja jäänud poisinolgiga, kes pea esimest korda asub maalt suurde linna elama ja hakkab käima tuupimiskoolis. Ja just Hideki õlgadele langeb kogu komöödia ülevalhoidmise raskus. Tema auks tuleb tunnistada, et poiss saab ülesandega hästi hakkama- ning ta on tõesti naljakas. Ta on abitu, mitte eriti intelligentne, naiivne, tal puudub selge iseloom ning ka sarmi on vähevõitu. Samas on tal palju verd, mis tihti tema kehast ninasõõrmete kaudu lahkub. Pidevalt satub ta jaburatesse ning piinlikesse situatsioonidesse, mõtleb jaburaid mõtteid, teeb tobedaid jne. Ehk siis- tema on naljakas.

Ka kõrvaltegelased varieeruvad. Mõned on sümpaatsed, mõned on jaburad, mõned on igavad. Parim nendest on vast teismelise ikka pürgiv miljonär-poiss, kelle persoconi-kollektsioon tuletab meelde teatud seksuaalsete kalduvustega vana perverdi oma. Ajapikku koguneb kõrvaltegelasi terve müriaad ning on raske meeles pidada, kes on kes ja mis kellegi probleem oli.

Komöödiana on “Chobits” tegelikult hea, kuigi ecchi-maiguline. Kui ta oleks komöödiaks jäänudki, oleks tegemist olnud üsna hea animega. Kahjuks otsustasid tegijad, et päris nii ikka ei saa ning umbes poole anime pealt muutusid tõsisemaks, käsitledes peamiselt teemasid nagu armastus ning inimeste-masinate suhe. Esimene oli vähemalt talutav, teine tuletas võrreldes näiteks “Ghost in the Shell: Stand Alone Complex’ga” meelde pigem 1. klassi laste ettekujutust asjast.

Kuigi tegemist on ulmega, kus peamiseks edasiminekuks paistavad olevat just needsamad inimkujulised arvutid, ei vaevunud keegi seletama, et miks põrgu pärast peavad need just inimese kujuga olema. Või kui mul näiteks tekib soov tekstitöötlusprogrammis kasvõi see ülevaade valmis kirjutada, kuidas ma saaksin inimesekujulises arvutis, kellel puudub nii kuvar kui ka klaviatuur, seda teha. Muusikaplaadi masinasse panemisest ma parem ei taha mõeldagi…

Vähemalt ühte võib öelda- animatsioon on hea. Eriti just tegelaste koha pealt. Chii on armas, samuti on rõõmuga joonistatud müriaad teisi armsaid, kenasid ja vahel ka rinnakaid arvuteid ning isegi paar samasugust naistegelast. Meestele on küll vähem tähelepanu pööratud- välja arvatud Hidekile, kelle eripäraks on kõikvõimalikud ilmed ja tilgad. Tõesti, tegelased on nauditavad. Taustadele on vähem tähelepanu pööratud ning need on kuldne keskmine.

Lõpetuseks- keskpärane ecchi-komöödia, peaosaliseks arvutineiu, kellel on ajude asemel tühjus ja paar mikrokiipi.