Tagasi


 

 

 

 

 

Midori no Hibi
þanr: komöödia / ecchi
formaat: seeria (13 osa)
välja antud: Studio Pierrot / 2004
arvustaja: hjarg



Kui aus olla, olen ma mitu korda öelnud mõnele inimesele vihase lause teemal “Su parem käsi on su tüdruksõber” või teinud vihje Kämbla-Katile ja Pihu-Pillele. Ma usun, et mina pole ainus, kes samalaadselt käitunud on. Kuid… võtta Pihu-Pille ja teha sellest anime - see on midagi, millega ainult jaapanlased toime tulevad.

Nimelt - peategelane Sawamura Seiji, kes endale juba tükk aega tulutult tüdrukut on otsinud, ärkab äkki üks hommik ja avastab, et tema parema käelaba asemel on nukutaoline tütarlaps Midori. Viimane on selline tüüpiline häbelik tütarlaps, kes Seijisse juba tükk aega armunud on ning ei suuda kuidagi julgust koguda, et talle seda öelda. Nii algabki nende ühiselu - noormees ja tema parem käsi.

Üritades kogu maailma eest varjata fakti, et Midori on Seiji parem käsi, üritavad nad olukorraga kohaneda ja edasi elada. Siit algabki komöödia - nad satuvad mitmetesse tobedatesse situatsioonidesse, kust peavad ennast terve nahaga välja rabelema.

Just komöödial on põhirõhk ning ma tabasin end nii mitmelgi korral südamest naermast. Oma osa annab juurde oskuslik animatsioon, mis on naeruvankri ette rakendatud - erinevad näoilmed, tegevused, jaburad liigutused ning loomulikult tilgad. Tavapärane komöödia-anime varustus, kuid hästi kasutatud ning sageli naerurõkkeid põhjustav.

Oma osa on ka headel kõrvaltegelastel, kelle hulgast märkimisväärseid on kolm. Esiteks maniakaalne otaku Shuuichi, kes on lausa haiglaselt sisse võetud väikestest nukkudest. Teiseks Seiji ülemääraselt vägivaldne õde Rin, kellel on rumal komme pidevalt vennaraasu taskuraha sisse vehkida. Viimaseks on Seijisse armunud ja temaga kokkusaamiseks igasugu kavalaid nippe välja mõtlev klassiõde Takako. Ülejäänud on tavapärasemad ning ei jää eriti meelde. Kuid mainitud kolm moodustavad kena trio, kes garanteerib nii mitmegi lõbusa hetke ja Shuuichi puhul ka mitmed toredad torked otakude suunas. Paraku kaob Shuuichi ootamatult ja ilma mingi seletuseta ekraanilt ning enam teda näha ei ole. Kahju. Tekib mulje, et animetegijad tüdinesid temast ära või ei suutnud seoses temaga enam uusi nalju välja mõelda.

Ka Seiji tegelaskuju on hästi välja tulnud - noor, blond, osav kaklema, hea südamega. Ehk siis tüüpiline kangelane, kellel kusjuures tundub kogu animes enim tervet mõistust olevat. Samas, Midori. Enne paremaks käeks saamist vaikne, tagasihoidlik, häbelik tütarlaps. Neiuke, kes ei julge vist teregi öelda. Peale paremaks käeks saamist: elurõõmus, avatud, positiivne, jutukas. Vahe endise ja praeguse Midori vahel on lihtsalt liiga suur, et tõenäoline olla. Isegi parema käena ei kipu inimesed üleöö oma iseloomus 180-kraadist pööret tegema. Aga noh, see on komöödia, reaalsus polegi nii oluline.

Kogu süþee liigub vaikselt etteaimatava lõpu poole. Ma ei hakka siin seda ära rääkima, kuigi esimesest osast saati oli vähemalt mulle teada, mis lõpus juhtub. Etteaimatav, kuigi tee lõpuni tegi aeg-ajalt kummalisi käänakuid, alates suurest otakude kokkutulekust ja lõpetades mootorrattajõugu kaklusest onsenis. Standardne lõpp, kuid nauditav anime.

Muusika kohta pole midagi öelda. Algus- ja lõpulaulud ei ole eriti meeldejäävad, ka ülejäänud helitaust on rõõmsalt keskpärane.

Animatsioon kipub ka keskpärasuse kanti - peatähelepanu on pööratud tegelaste tobedatele näoilmetele ja jaburatele liikumistele. Ülejäänud pole midagi, mida varem nähtud ei oleks.

“Midori no Hibi” on hea anime siis, kui soovid aju välja lülitada ja tsipa naerda. Mis iseenesest on ju tore - ka lõõgastuda on vaja ja on armas, kui jaapanlased seda taoliste jaburdustega teha aitavad.




hinne: 8.26
hindajaid:34