A: Tsiteerin: "Takerdudes punastesse juustesse. Vaadates enda peegelpilti. Tüdruk, kes joob verd. Põletav suvepäike. Ritsikad ja hoovihmad. Nuga, mis tungib põue. Parandamatu valu... naaseb. Elu ilma tulevikuta, elu ilma minevikuta. Kattudes üksteisega." Tsitaadi lõpp. Jätkan iseseisvalt. Khm-khm.

Sügispäikese kuldsed kiired, mis lõikavad läbi aknaruutude. Öise linna neoonripsmete pilgutus. Täiskuu heletuhm pale. Raskete kardinate pikad varjud seintel. Äsjasadanud vihma kerged piisad rohukõrrel. Pikad juuksed, mille vastu suruda oma õhetavad põsed. Kaunis veri külmal marmorpõrandal.

See kõik on väga kena, kas pole? Kas pole?!?

B: Jajah, aga...

A: Aga mis?

B: Las ma selgitan. Ehk alustaks siiski algusest.

A: Minugi poolest.

B: Niisiis. Algupärane "Shingetsutan Tsukihime" (tõlkes "Kuuprintsess") on arvutimäng, mida iseloomustavad sõnad doujin (loodud mitteprofessionaalide poolt) ja hentai (sisaldab pornograafilisi teemasid). Mitte väga üllatavalt (sest milline endast lugupidav kodanik siis ikka ütleks ära verest ja seksist?) saatis mängu müügiedu, mis poegis lisaosa, järje, lisaosa sellele ja lõpuks isegi samade tegelastega kaklusmängu "Melty Blood". Keegi J.C. STAFFi turundusosakonnas hõõrus ilmselt rõõmsalt käsi, kui litsentsi osas kokkuleppele jõuti. Hentaist tuleb perekesksuse ja eetriaja nimel küll loobuda, ent mängu süžeel on ka ilma selleta potentsiaali olla menukas. Vampiirid, armastus, sünged perekondlikud saladused - mis võibki siin valesti minna? Ent jätkakem.

Peategelane, Tohno Shiki sai lapsepõlves raskelt, isegi eluohtlikult vigastada, ent jäi justkui imekombel ellu. Pärast õnnetust saadeti ta aga Tohno suguvõsa elukohast ära ning usaldati sugulaste hoole alla. Seal elas ta kuni ühe kauni päevani, mil saabus kiri, mis teatas Shiki isa, Tohno suguvõsa pea surmast. Uueks perekonnapeaks saanud Shiki õde Akiha nõuab tungivalt, et Shiki naaseks oma vanematekoju. Shiki, kellest nüüdseks on saanud keskkooliõpilane, lähebki, aimamata, et satub peagi juba aastatuhandeid kestnud ebainimlike jõudude vahelisse võitlusse.

Selline on lühidalt "Tsukihime" algseis ja tundubki, et siit võib hargneda meeliköitev, müstiline ja põnev lugu. Vaataja meeli köidavad nii mõnedki omapärased ja paljulubavad ideed. Näiteks on Shikil pärast lapsepõlves aset leidnud õnnetust eriskummaline võime näha kõikide elusolevuste ja esemete "surmajooni" - jooni, mida mööda vaheda teraga lõigates on võimalik antud olend või ese hävitada, olgu siis tegemist kui võimsa, suure või kiire objektiga tahes. Kõikjal ristirästi hargnevate veripunaste joonte nägemine oleks pisikese Shiki aastaid tagasi hulluseni viinud, kui talle poleks end ilmutanud salapärane punajuukseline naine, kes kinkis poisile erilised prillid, mille läbi vaadates maailm taas "normaalne" näib. Ning kas tõesti on ainult juhus, et ainus asi, mis Shikile peale prillide lapsepõlvest jäänud, on kurjakuulutavate ornamentidega liigendnuga? Julgegem selles kahelda, eriti pärast päikselist pärastlõunat, mil Shiki leiab end seismas tundmatu neiu veel sooja tükeldatud keha kohal, verest tilkuv nuga kramplikult pihus. Kahtlused süvenevad järgmisel päeval, kui Shiki ees seisab toosama neiu, elust pakatamas ja tulivihane, et ta säärase nooruki käes surema pidi. Mis võib sellest saada? Võib-olla armastus?

A: Kas tohib vahele segada? Sa pidid ju selgitama oma "aga"...

B: Jõuangi just selleni. "Tsukihime" väline külg on imekaunis. Ehkki tegelaste kujundus jätab mõneti soovida, eriti, mis puutub kõrvaltegelastesse, ning vähesed võitlusstseenid on kohmakalt ja ebaveenvalt lahendatud, ei ole võimalik eitada, et seeria on nauding nii silmadele kui kõrvadele. Muusika on seal, kus vaja, dramaatiline, teisal jälle hingematvalt kaunis ja kurblik. Tegevustikku on pikitud õhkamapanevaid kaadreid õhtupäikesest kullatud mänguväljakutest ja koolikoridoridest, öiseid vaateid linnale ja aknaruutudest sisse piiluvale kuukettale. Julgen väita, et vahetaksin need tunnid oma elust, mis "Tsukihime" vaatamisele kulutasin, meeleldi pooltunnikese vastu, mille vältel vaadata üksnes viimatinimetatud pildikesi ja kuulata kena taustamuusikat. See oleks mind kindlasti liigutanud enam, kui "Tsukihime" süzhee, mis jättis mind kohati külmaks ja kohati sundis ärrituma.

Salapärane ja pingest tiine õhkkond, mida algusosad tõhusalt üles ehitavad, komistab lõpus iseenese traagika ja ettemääratud saatuste umbsõlme otsa. Peategelaste paar, kelle algusest peale hukule määratud armastuse pärast oodatakse vaatajaid pisaraid valama, ei tundu hetkekski tõepoolest üksteisest hoolivat. Kõike on liiga vähe: tegelaste taustade avamist, isiksuste väljajoonistamist, motiivide selgitamist, omavahelist suhtlust. Lõppude lõpuks tundub isegi hoolikalt viljeldav printsessiteema, millele juba pealkirigi viitab, olevat lihtsalt "õhkkonna" pärast loole külge kleebitud - sisuline külg piirdub vaevalt kümnelauselise muinasjutukesega eelviimases osas.

Kui peaksin "Shingetsutan Tsukihime"t iseloomustama kolme sõnaga, ütleksin: "Ilusad liikuvad pildid." Aga mida sina arvad?

A: (On tukkuma jäänud ja nohiseb vaikselt. Seinale joonistuvad kuus suurt aknaruutu. Koridoris tiksub pommiga kell.)