On tõsi, et algupärase “Evangelion”i lõpp, täpsemalt kaks viimast osa (järjekorranumbritega vastavalt 25 ja 26), võisid nõrgema närvikavaga vaatajat tõsiselt ärritada – selle asemel, et viia narratiivi eelnevates osades üleskruvitud pinge kõikeseletava lõpplahenduseni, valis Hideaki Anno hoopis keerulisema tee: tegevustik kandus üle tegelaste sisemaailma. Üksipulgi analüüsiti peategelaste hingelist tasakaalutust ja selle tagamaid, üritades leida lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele. Ehkki selline teekonna lõpp oli ääretult stiilne, jäid vastuseta kümned küsimused ja lahtiseks enamik tegevusliine. Taoline olukord ei meeldinud ei seriaali austajaile ega loojaile, sestap otsustatigi sepistada alternatiivne ja rohkem rahuldust pakkuv lõpplahendus.

Seda alternatiivi esindavadki kokku kolm kinolevisse jõudnud filmi, mida oleks vast otstarbekas selguse huvides lühidalt iseloomustada:

“Evangelion: Death & Rebirth” koosneb, nagu pealkirjast järeldada võib, kahest osast. “Death” kujutab endast kokkuvõtlikku montaaži algupärase seriaali esimesest 24-st osast, mis on omavahel seotud kolme EVA piloodi – Shinji, Rei ja Asuka ettevalmistustega viiulikontserdiks kooliaulas, mis tõenäoliselt leiab aset mingis abstraktses ja unenäolises dimensioonis või on pelgalt metafoor senitoimunule. Pooletunnine “Rebirth” jätkab algupärase seriaali 24. osas poolelijäänud süžeed. Töö käigus aga selgus, et lõpplahendus vajab siiski enam hingamisruumi.

“The End of Evangelion”-is sisaldubki tervikuna kogu “Rebirth” e. osa nr 25, millele lisandub osa nr 26, kus EVAde ja Inglite eepilisele võitlusele pannakse tõepoolest vääriline punkt.

“Revival of Evangelion” pretendeerib kolmest loetletust kõige kokkuvõtlikuma filmi tiitlile. Nimelt hõlmab see üllitis uuesti kokku monteeritud kollaaži “Death”-ist ning 100% “The End”-ist.

Kõik ülivõrded, millega sai seriaal üle kullatud, kehtival täiel määral ka filmide kohta. Tänu suuremale eelarvele on animatsioon isegi paremal tasemel ja Shiro Sagisu muusika hellitab kõrvu nagu ennegi. Erilist äramärkimist väärivad “The End”-i viimased 20 minutit, mille käigus kuumenevad üle nii vaataja nägemis- ja kuulmismeeled kui väga tõenäoliselt ka mõistus. Küsimustele antakse küll vastused, kuid mida teha uute küsimustega? Loodan siiski, et “Evangelion”-ile järge ei tehta.

Kõik on niigi, nagu peab.