Puhkenud on sõda, vastasteks loomulikud inimesed (Maa Liit) ja koordinaatorid, geneetiliselt muudetud inimesed (ZAFT). Sõda on kestnud juba tükk aega ning suurtelt lahintelt on üle mindud väljakurnamissõjale. Sellises situatsioonis alustab Maa Liit oma uute mechade - Gundamite ning nende emalaeva “Archangeli” katsetamist ühes neutraalses koloonias, Heliopolises. Kahjuks saab ZAFT sellest haisu ninna ning saadab erirühma Gundameid rekvideerima. Maa Liit tabatakse ootamatult ning kõik oleks kadunud, kui poleks koordinaatoripoisikest Kira Yamatot, kes kogemata satub Gundami rooli ning lööb ZAFTi tagasi. Tõsi, viiest Gundamist suudab ta päästa vaid ühe, ülejäänud langevad ZAFTi kätte. Algab “Archangeli” ja Gundami meeletu pagemine neid tagaajava ZAFTi eest.

Gundam Seed on kirjutamise hetkeks viimane peatükk juba 1979. aastal alguse saanud Gundami saagas. Samad robotid, erinev süžee - kuigi kurjad keeled räägivad, et Seed on äravahetamiseni sarnane esimese Gundamiga. Kahjuks ei oska ma seda täpsustada, sest pole esimest Gundamit oma silmaga (veel) näinud.

Kira Yamato on koordinaator, kuid sellest hoolimata astub ta sõtta tavaliste inimeste poolel ning ZAFTi vastu. Tema üheks suuremaks vastaseks on tema vana sõber ja koolivend Athrun Zara, kes osales ka rünnakul Heliopolisele. Vastasseis endiste sõprade vahel, kes kohtuvad vaenuväljal, lisab animele vürtsi ning annab põhjust nii mitmekski sisemonoloogiks kui ka üsnagi huvitavateks konfliktideks.

Anime pikkus - tervelt 50 osa - annab võimaluse süžeed rahulikult arendada ning ka kõikvõimalikele tegelastele piisavalt aega pühendada. Tegelased, nende motiivid ja iseloomud tuuakse küllaltki täpselt ja üksikasjalikult välja. Näiteks minu jaoks oli huvitav vaadata ZAFTi ja Maa Liidu juhtide suhtumise muutumist sõtta ning sõja võitmiseks kasutavate üha ekstreemsemate meetodite käikulaskmist.

Tähelepanu pööratakse võrdselt nii ZAFTi kui ka Maa Liidu tegelastele, kuigi enamiku eetriajast saab siiski Kira Yamato. Tema sisevõitlused ning teiste suhtumine temasse on kenasti ära toodud - pöörates erilist tähelepanu faktile, et Kira on tegelikult päris paljude silmis reetur ehk siis vaenuvägede poolel võitlev koordinaator. Samas, Kira on üks suurimaid piripille ning komplekside käes virelejaid, keda minu silmad on veel näinud. Ühest küljest huvitav, teisest küljest tundub aeg-ajalt, et “Neon Genesis Evangelion"-i Shinji Ikari on palju tervema psüühikaga ning ka paremini kujutatud. Siiski, üldises plaanis pole väga vigagi, samuti on seal piisavalt huvitavaid ja sümpaatseid tegelasi: näiteks “kõrberebane” Andrew Bartfelt, ZAFTi üks kindraleid - omapärase maailmavaatega vana sõdur, kelle tegevust on meeldiv jälgida ja kelle filosofeerimist on mõnus kuulata.

Ka süžee lekib aeg-ajalt kui sõel. Peamine põhjus, miks ZAFT “Archangelit” taga ajab, on see, et Maa Liit ei saaks ei Gundameid ega ka seda laevukest rohkem toota. Samas on ära unustatud, et on olemas sellised toredad asjad nagu joonised, mida võib ka läbi kosmoseavaruste vaid meiliklõpsuga saata, ning kogu nende tagaajamine, mis toimub läbi kosmoseavaruste, kõrbete ja ookeanide, oleks vaid tühja tuule ja paari prototüübi tagaajamine. Samas pakub see tagaajamine piisavalt pinget, et selle võib andestada. Samuti häirib natuke see, et aeg-ajalt toimuvad lausa massilised meenutused, olgu siis lihtsalt tegelase praeguse käitumise selgitamiseks või siis lihtsalt vaatajale paar-paarkümmend osa tagasi toimunud sündmuse meenutamiseks.

Muidugi, “Gundam Seedi” üheks tähtsaimaks osaks on suurte inimkujuliste robotite ehk mechade võitlus. Seda, nagu ka muud märulit, on seerias küllaga. Aeg-ajalt lausa astronoomilisi mõõtmeid saavutavad madinas on Gundamid loomulikult lahinguvälja kroonimata kuningad, mille kõrval kõik teised üksused kahvatuvad. Muidugi ei suuda vaenutsevad pooled sellest aru saada ja Gundamite saagiks langeb koormate kaupa laevu, tanke, suurtükke, raketiheitjaid, lennukeid ja muid mechasid, mida sõjaväe juhtkonnad nüri järjekindlusega neile vastu saadavad. Gundamid aga pääsevad terve nahaga… Võiks arvata, et anime lõpupoole hakkavad värske kahuriliha varud otsa saama, kuid massilised inimressursi ja masinapargi kaotused ei paista vastaseid heidutavat.

Kõige naeruväärsemaks ja absurdsemaks võib pidada stseeni, kus neljast Gundamist koosnev ZAFTi jõuk teeb maatasa terve ühe Maa Liidu laevastiku, mis kõigist torudest Gundamite pihta tuld annab - kordagi tabamata. Tekib tunne, et Maa Liidu suurtükiohvitseridele on korraldatud aastatepikkusi kursusi, kus neid õpetatakse ka siis mööda laskma, kui sihtmärk neil kahuritorust sisse piilub ja rõõmsalt lehvitab. Selliseid olukordi on veelgi, kus tuleb kohale Gundam, saadab paar valangut vastaste sekka ning taevas on plahvatustest punane, samas kui vaesed vastased meeleheitlikult üritavad neile kasvõi kuulipoegagi pihta saada. Muidugi, tulemuseks on vastase meeleheitlik karjatus ja tema sõiduk plahvatab täpsest tabamusest.

Teine asi on Gundamite omavaheline võitlus, kus siis tulevad mängu nii Gundamite oskus mitte pihta saada kui ka nende haruldane täpsus. Tuleb tunnistada, et seal pakuvad nii mõnedki stseenid vaatamisrõõmu ja pinget, igatahes rohkem kui pakuvad tavalised lahingud. Siin jällegi teine stamp - ega ennem pole ka Gundami pilootidel lootust teisele pihta saada, kui nad pole korralikult vihased ega võta võitlemist piisavalt tõsiselt. Tavaliselt annab sellest, et nad on valmis korralikult tulistama hakata, märku adrenaliinipurske käigus vallanduv karje või röögatus.

Hea märul eeldaks ka korraliku animatsiooni. Kahjuks jääb “Gundam Seedil” ka sellest puudu. Eriti häirib korduskaadrite kasutamine - sama laeva/lennukit/mechat lastakse ühe episoodi käigus korduvalt õhku, samuti paari osa pärast uuesti. Arusaadav, niimoodi on odavam, kuid tihti tekib “Seedi” vaadates häiriv déja vu tunne.

Soovida jätab ka CGI. Mõnes kohas ülimalt detailne, kuid nii mitmeski olukorras tuletab see pigem meelde amatööride saavutusi. Samuti ei kipu taustad olema nii detailirikkad ja kaunilt joonistatud, kui viimase aja standardid kipuvad nõudvat. Tundub, et ka siin on tegijad natuke kompromissile läinud ning üritanud lihtsamalt/ odavamalt läbi ajada. Tõsi küll, peab tunnistama, et mõned stseenid on neil hästi välja tulnud - näiteks õhtutaevast kuldav päike horisondi taha merre vajumas ja muud sarnased. Üldmulje on siiski natuke kahvatu. Viimaks - tegelaskujud on vast “Seedi” kõige paremini välja kukkunud osa ning erinevatesse univormidesse riietatud tegelased on sümpaatsed ja hästi joonistatud.

Tahaks ka muusika kohta paar sõna öelda, kuid viga on selles, et ma ei suuda meenutada ei alguslaule ega taustamuusikat. Seega - ei midagi märkimisväärset.
Lühidalt - “Gundam Seed” on keskmine märulianime, mis oleks võinud natukene parem olla. Seda nii süžee, tegelaste, märuli kui ka animatsiooni poolest.