Pacifica on printsess. Tõsi küll, mitte eriti õnnelik. Nimelt on ta printsess, kelle kohta ennustati, et ta hävitab maailma niipea, kui tema 16. sünnipäev kätte jõuab. Pacifica isa, kuningas, otsustas selle peale oma tütre surmata ning see probleem igavaseks unustada. Nagu muinasjuttudes tavaline, ei suuda aga mees, kellele Pacifica tapmiseks anti, seda korralikult teha ja tüdruk jääb ellu, kasvades koos oma kasuvanemate, õe ja vennaga. Anime alguseks on kasuvanemad surnud ja ülejäänud pere põgeneb, sest kuulujutud Pacifica ellujäämisest on levima hakanud ning kuningas pakub meeldiva summa raha Pacifica pea eest. Samuti jälitavad tüdrukut kirik ja sõjavägi.

Esmapilgul tundub „Scrapped Princess“ olevat täiuslik fantastikaanime. Meil on siin printsess, teda kaitsevad õde-venda, kellest üks on maag ja teine sõdalane, meil on rändrüütel, sekka ka üks rändlaulik, ei ole puudu ka hobustest, lehmadest, karjatüdrukutest, preestritest, hellebardidega vapratest valvuritest jne jne. Teisisõnu, kõik, mis täiuslikus fantastikamaailmas olema peab (kui orkid ja haldjad välja jätta). Kuid esmamulje on petlik ning see väike süžeemuutus, mis maailma pahupidi pöörab, tuli vähemalt mulle täieliku üllatusena. Sellest aga ma rohkem ei räägi, rikub vaatamisrõõmu ära.

Üldiselt on „Scrapped Princess“ hea. Meeldivad tegelased - näiteks pidevalt surmaohus olev, kuid sellest hoolimata heasüdamilikuks ja tuulepäiseks jääv Pacifica ise, kellel on muideks väga armsad lokid. Või siis tobedavõitu rüütlihakatis Leo, kes kohtab rändavat perekonda tee peal ning otsustab neid vapralt ja tarbetult ohtude eest kaitsta. Seda nimekirja võib tegelikult lõputult jätkata, sest pea kõik tegelased on omalaadsed, tihtipeale tobenaljakad ja hästi välja kukkunud.

Ka süžee oli piisavalt hea, et mind köita, tükiks ajaks ekraani ette jätta ja siis panna soovima, et järjekordne osa oleks juba kättesaadav. Seguga pingelistest steenidest, naerukohtadest ning lihtsalt meeldivatest vahepaladest on esmaklassiliselt hakkama saadud.

Animatsioonigi kohta ei saa halbu sõnu öelda - tegemist on meeldivalt joonistatud tegelastega ning detailsete ja kaunite taustadega. Võitlussteenid on täis pinget ja märulit ning vahtkummist rohelised draakonid on lihtsalt armsad.

Ka muusika jääb ilusasti taustale - ei tüki ette ning on just sobivalt taustamuusika.

Tundub, et kui anime on lihtsalt hea, mitte ülihea või -halb, polegi selle kohta nii väga palju kirjutada. Küll aga ei jookse selle vaatamine kellelegi mööda külgi maha - soovitan.