Juna paneb ühel heal päeval ootamatult tähele, et mootorrattad võivad ohtlikud olla. Nimelt sureb ta liiklusõnnetuses. Nii hõljubki ta kõrgemate sfääride poole, kui äkki ilmub kohale tüüp nimega Chris (esindab ülisalajast organisatsiooni „SEED“) ja pakub talle uut võimalust juhul, kui Juna liitub temaga Maa kaitsmisel. Loomulikult ei kõhkle Juna kaua ja temast saab Arjuna, müütiliste võimetega tüdruk, kes kaitseb Maad Emakese Looduse eest.

Just nimelt, Emakese Looduse eest. Nimelt on „Earth Girl Arjuna“ ökoloogiaanime. Inimkond raiskab arutult looduslikke ressursse, saastab maakera ja käitub üldse nagu keskmine seakari. Nii saigi Emakesel Loodusel mõõt täis ning ta otsustas inimestele vastu hakata. Selleks lõi ta Raajad - suured ussitaolised loomad, kes kõrvalmärkusena tuletavad liigagi palju meelde Frank Herberti „Düüni“ liivatõlvasid. Raajad on kollid, keda enamik inimesi ei näe, Juna aga seevastu liigagi hästi. Loodus on nähtavasti oma lahinguplaanid väga hoolega valmis teinud, sest inimkonna vastu üritatakse kasutada selliseid osavaid taktikaid nagu tuumakatastroofi tekitamine, suurte õlitankerite uputamine, ohtlike bakterite keskkonda laialipäästmine ning ka tavaline saastamine. Tõeliselt kaval, pole midagi öelda. Kohe algusest peale on selge, et inimkonnal ei jääks mingit lootust sellest eluga välja tulla, kui Junat olemas poleks. Kahjuks on Emake Loodus jätnud tähelepanuta väikese pisiasja - ülejäänud flooral ja faunal tekiks samuti raskusi mainitud katastroofide üleelamisega.

Tegemist on ökoloogiaanimega sõna otseses mõttes. „Õiget ja loodussõbralikku“ eluviisi surutakse vaatajale peale uksest ja aknast. Vahepealt tekkis mul „Arjunat“ vaadates tunne, et taas on käes valimiskampaania aeg ja iga posti ning plangu pealt naeratab sulle vastu poliitik või kaks - teistsugust võrdlust ma nõnda pealetükkiva looduspropaganda kohta tuua ei oska. Käsitletakse kõiki teemasid - pestitsiidid on pahad, looduslik sünnitamine on hea, hamburgerid on pahad, tsivilisatsiooni endalt maharaputamine ja mahepõllundus on hea, abort on paha, õige toitumine on hea. Neid näiteid võiks lõputult jätkata.

Kõiki neid moraaliepistleid tuuakse vaatajani dialoogi vormis, kus suvaline inimene hakkab Junale seletama, et miks see nii on ja miks see hea on. Juna, tubli tüdruk nagu ta on, on vist aru saanud, et kriitikameele puudumine tuleb elus ainult kasuks ning kogu selle jutu peale ta vaid noogutab ja ütleb imestava häälega „ei või olla“. Arvatavasti lootsid anime valmistajad, et vaataja reaktsioon on umbes samasugune ning järgmisel päeval läheb „Arjunast“ esmaklassilise ajupesu saanud noor animehuviline kohalikku „Greenpeace“-i esindusse, astub selle liikmeks ja hakkab end vaalalaevade külge aheldama. Kusjuures, minul pole ökoloogia ja säästliku eluviisi vastu mitte kõige vähimatki, lihtsalt nende teemade selline käsitlus tekitab tõelist vastumeelsust. Selle aseme, et sundida vaatajat kuulama igavavõitu loenguid, oleks võinud kasutada näiteks „Mononoke Hime“ lähenemisviisi, kus ökoloogiast räägitakse ilma liigsete emotsioonideta ja jäetakse järelduste tegemine kasutaja enda hooleks,

Eri tähelepanu väärivad ka Chris ning maailma puhtuse eest võitlev organisatsioon „SEED“. Esimese ülesanne on kõige tulisema märuli ajal kohale ronida ning hella ja pehme häälega küsida „miks sa tapad?“ või „miks sa võitled?“, vahelduse mõttes pikkides vahele ka lihtsalt väljendeid „rumaluke“ või „loll“. Pole just kõige mõistlikum jutt, mida keset võitluskära rääkida. Lõpptulemusena muutus Chris minu jaoks nii ebameeldivaks tegelaseks, et ma lausa ootasin, millal see tüüp, kes midagi kasulikku ei tee, ainult targutab ja end sealjuures ülitargana tunneb, oma kaela murrab.

Teine huvitav teema on „SEED“ - organisatsioon, mis võitleb puhta looduse eest ja saastamise vastu. Ometigi ei põlga seesama organisatsioon kasutamast kõiki tänapäeva tehnikahüvesid - "SEED"-i baasides kasutatav kõrgtehnoloogiline varustus ajaks vist NSA ja CIA töötajad kadedusest roheliseks. Oh-kui-põlatud tänapäeva meditsiini kasutatakse igal võimalikul juhul. Samuti kasutavad "SEED"-i liikmed omavaheliseks suhtlemiseks tuviposti asemel mobiiltelefone ning ei liigugi ringi hobuste või härjavankritega, vaid helikopteritega. Ka paistavad nad lausa nautivat võimalust New Yorgi tänavail Hummeritega kihutada. Samas aga kipuvad nad aeg-ajalt esinema pikkade epistlitega loodussäästlikust elust ning sellest, kuidas inimesed ei suuda aru saada, kui tähtis on oma elukeskkonnaga hästi läbi saada. Kahepalgelisus kuubis.

Siiski, „Arjuna“ ei ole täis vaid halbu asju. Süžeeliselt võiks mainida päris paeluvat kõrvalliini Juna ja tema poisi vahel, kelle hüüdnimeks on Tokio. Kunagi ammu, kui Juna ja Tokio kohtusid, oli Juna vaid tavaline koolitüdruk. Nüüd peab Tokio üle elama tõsiasja, et tema tüdrukust saab tasahilju "rohelise" mõttelaadiga superkangelane. Ma kujutan ette, et selline asi tekitab pingeid ning et Juna ning Tokio elus on varasemast palju rohkem probleeme. Plussina võib mainida ka seda, et õnnelik lõpp ei tundu vääramatu olevat ning aeg-ajalt tekib nende suhte püsimajäämise suhtes suuri kahtlusi. Samuti pakub Tokio ja Juna suhe paar päris armsat ja meeldejäävat stseeni.

See omakorda viib meid visuaalse külje juurde. Nimelt on „Arjuna“ üks kaunemaid animeid, mida ma näinud olen. Taustad on hoolikalt ja detailselt joonistatud, CGI näeb vaimustav välja, samuti nii mitmedki päris hingematvad loodussteenid. Üritatakse - ja edukalt - tekitada mulje, et kõik ümberringi elab. Moraalilugemine on „Arjuna“ halb külg, kuid visuaalne kujutamine väärib auga esiletõstmist. Aeg-ajalt tekib tunne, nagu ei vaataks animatsiooni, vaid hoopis mõnda loodusdokumentaalfilmi.

Kahjuks on paar tilka tõrva igas meepotis - osade stseenide puhul on animaatorid nähtavasti otsustanud, et nende oskustest jääb väheseks, ning liitnud animele fotosid või videoklipikesi tegelikust maailmast - olgu siis looduse või inimeste elukeskkonna kujutamiseks. Need tunduvad kontekstist välja rebitud ja ebameeldivad. Samuti on stuudio raha kokku hoidnud - osad stseenid korduvad. Näiteks esimese osa algusest pärinev stseen Tokio ja Junaga mere ääres mängiti väikeste variatsoonidega lõpupoole uuesti maha - kusjuures, see ei olnud pelgalt deja vu, sest dialoog oli erinev. Siiski ei ole need vead suured ning „Arjuna“ näeb enamiku ajast suurepärane välja.

Ka muusika kohta võin öelda ainult kiidusõnu. Võib piirduksin vaid mainimisega, et heliloojaks on Yoko Kanno - see tähendab head muusikat.

Lõpetuseks - kui seda pidevat moraalilugemist ei oleks, oleks „Earth Girl Arjuna“ hea anime. Nüüd on ta keskpärane.