Ühel päeval kohtub ülikoolist tagasi tulev Kaoru raudteejaamas kimonosse riietatud näitsikut, kes on natuke hätta sattunud. Kaoru on hea inimene ning aitab Aoid - just see on tolle näitsiku nimi. Tuleb välja, et Aoi on tulnud Tokiosse selleks, et üks inimene üles otsida. Nagu mainitud, on Kaoru hea inimnene ning aitab Aoil otsida. Suur on aga ta üllatus, kui ta saab teada, et Aoi just teda otsibki ning veel kindla plaaniga temaga abielluda. Nimelt on mõlemad suurte korporatsioonide omanike lapsed ning juba ammu-ammu oli kokku lepitud, et Aoi ja Kaoru abielluvad. Kuid Kaoru lahkus perest ja selle tulemusena kihlus tühistati. Aoi, keda on juba 18 aastat kasvatatud kui Kaoru tulevast naist, ei olnud selle üle eriti õnnelik ning tuli Tokiosse, et Kaoru üles otsida.

“Ai Yori Aoshi” algab suurepäraselt. Kaks noort, kes üritavad kogu maailma kiuste koos elada, õpivad teineteist peale tükk aega mittenägemist uuesti tundma. Pean tunnistama, et ma tõega nautisin esimesi osi ning et Kaoru ja Aoi kohtumissteen oli tõesti meeldiv. Elu väikeses Tokio korteris, läbi raskuste võidu poole jne. Kuid... paistab, et kõik ilus ei kesta igavesti, ning 5. osas muudab seeria märgatavalt kurssi - Aoi ja Kaoru kolivad ära suuremasse majja, sinna tekivad esimesed naissoost elanikud ning lõppkokkuvõttes muutub “Ai Yori Aoshi” keskpäraseks haaremianimeks, kus poiss pannakse suure hulga kenade neiudega ühte majja elama. Teate küll, “Love Hina” jne.

Haaremianimena on “Ai Yori Aoshi” tugev keskpärasus. Tavalised fanservice- ja ecchi-stseenid, peaaegu kohustuslik rannaepisood, mille ainus eesmärk paistab olevat naispeategelasi bikiinides näidata. Kõik naised on mingitmoodi Kaorust sisse võetud. Kõik, mida on varem korduvalt nähtud. Ainus erand on võib-olla Kaoru isiksus - tema, erinevalt enamikest sarnaste animede peategelastest, ei ole tobe. Pigem on tegemist sümpaatse, rahuliku ja meeldiva noorsandiga, kellele tema minevik ning motiivid sügavust lisavad.

Siiski, kõik eelnev ei tähenda, et “Ai Yori Aoshi” lõplikult halb oleks. Kaoru ning Aoi suhted arenevad hoolimata kõrvaltegelaste poolt tekitatud mürast edasi ning lõpupoole tekib jälle sama tunne, nagu vaataks esimesi osi. Lisaks esineb vahepeal ka tõeliselt armsaid stseene, mida on rõõm vaadata.

Üks asi, mis mulle aga seeria juures eriti vastu hakkas, oli Aoi iseloom või õigemini selle totaalne puudumine. Tundub, et kusagil 18 aastat kestnud Kaoru naiseks saamise treeningperioodi jooksul on tema enda isiksus kuhugi nurga taha peitu pugenud ning ei julge sealt enam välja tulla. See on muidugi armas, kui tüdruku ainsaks sooviks on Kaoru õnnelikuks teha ning kui Kaoru soovid on alati ülimad... kuid mingil põhjusel tundub mulle, et elu Aoiga muutub ajapikku igavaks. Liiga, liiga, liiga allaheitlik inimene, kellel puudub oma arvamus või kes ei oska seda väljendada. Inimene, kelle suurimaks unistuseks on kooliminevale Kaorule “itterashai!” järgi hüüda ning rõõmsalt kodus koristama hakata. Loomulikult, kodus on vähemalt söök alati laual, kuid Aoi tuletab mulle hirmuäratavalt palju 50-ndate USA koduperenaist meelde. Tänan, ei.

Animatsiooni kohta pole midagi halba öelda. On näha, et osade tegelaste rinnad on tõelise armastusega joonistatud. Mainida võib korralikke tegelaskujusid, mõningaid päris meeldivaid taustu ja enamasti sujuvat animatsiooni. Muusika - üldiselt keskpärasus, kuid alguslaul oli meeldiv.

Lõppkokkuvõtteks - tugev keskpärasus, korralik haaremianime. Kuid ei midagi erilist.