Tegemist on TV-seeria “Rurouni Kenshin” eelmänguga. Tegevus toimub 10 aastat enne seerias kajastatud sündmusi, Meiji Ishini ehk siis Jaapani revolutsiooni päevil. Tokugawa šogunaat on langemas ja paljud inimesed asuvad selle vastu võitlusesse, lootes luua uut, paremat Jaapanit.

Algav kodusõda viib hauda palju jaapanlasi, veel enamad langevad viletsusse. Nende sündmuste keskel liigub ka meie peategelane, Himura Kenshin. Õigemini algab sündmustik natuke varem, kui Hiten Mitsurugi meister päästab noore talupoisi Shinta bandiitide käest, otsustab ta oma õpipoisiks võtta ja paneb talle uueks nimeks Kenshin. Meiji revolutsiooni ajaks on õpipoisist juba saanud tõeliselt oskuslik mõõgameister, kes ei suuda sündmustest kõrvale jääda ning soovib oma oskusi inimeste ja uue, demokraatliku Jaapani kaitseks kasutada.

Kõigile, kes loodavad “Rurouni Kenshin - Tsuiokuhen”ist järge teleseeriale, mis oleks sarnaselt pooleldi jabur, pooleldi naljakas, pean kahjuks pettumuse valmistama. Olete kunagi vaadanud "Rurouni Kenshin"i ja küsinud endalt, miks on peategelasel X-kujuline arm põsel? Või miks ta nii kangekaelselt keeldub tapmast? Või mis minevikuga Kenshin üldse on, et nõnda paljud teda tunnevad ja nendest omakorda paljudel temaga kana kiskuda on? Nendele küsimustele annab ka teleseeria piisavalt vihjeid, kuid täpsemaid vastuseid pakub siiski see OVA, “Rurouni Kenshin: Tsuiokuhen”.

OVAs ei ole Kenshin tobedavõitu poolkoomiline peategelane, kes oskab hästi mõõka viibutada ja “oro?” öelda. Ei, siinne Kenshin on Hitokiri Battousai, kardetud salamõrvar, kelle kätel on sadade, kui mitte tuhandete inimeste veri. Üldse on OVA televisiooniseeriast nii erinev kui võimalik. Kasvõi tegelased - isegi Kenshin on vaevu äratuntav, tema TV-st tuttav natuke naiselik keha ja ka iseloom on tunduvalt teistsugused. Kenshin on mehisema kehaehitusega, sõnakehvem ja tõsisem. Tõsisem on ka kogu OVA, kogu atmosfäär on tumedam, võrreldes teleseeriaga ka oluliselt süngem.

Kui teleseriaalis verd peaaegu üldse ei näidatud, voolab OVAs seda jõgedena. Kenshin tapab, ilma et südametunnistus teda piinaks. Kogu animet läbivad verised võitlused, kus vägivalda näitatakse ilma midagi häbenemata, kus nii mitmedki stseenid on isegi üleliia verised ja julmad. Stseenid, kus mõõgad päid läbistavad, teisest otsast verisena välja tulles; stseenid, kus inimesi sõna otseses mõttes tükkideks raiutakse jne. Vaatajat ei ole sõjakoledustest säästetud. Ega ilmaasjata ei öelnud teine peategelane, Tomoe, Kenshinile: “Sa paned vere sadama.”

Siiski ei ole “Rurouni Kenshin: Tsuiokuhen”i näol tegemist tavalise verise märuliga. Ei - ja see oli minu jaoks suurim üllatus selle OVA juures -, tegemist on armastuslooga. Lisaks veel tõeliselt hea armastuslooga, mida võib vast võrrelda Shakespearei parimate teostega. Tomoe ja Kenshini tutvumine, nende motiivid ja mõtted, nende elu ja saatus Meiji revolutsiooni taustal on tõelised pärlid.

Süžee on haaravalt kirjutatud, täis ootamatusi, pinget ning suuri tundeid. Kahjuks ei ole võimalik anime lõppu ilma vaatamisrõõmu rikkumata ära rääkida, kuid just see tegi minu jaoks “Rurouni Kenshin: Tsuiokuhen”st tõelise meistriteose. Ma usun, et ilma midagi rikkumata võib öelda, et tegemist on tõeliselt pisaraid väljameelitava, kaunilt teostatud ning traagilise stseeniga.

Nagu ma eelnevalt mainisin, on animatsioon võrreldes TV-seeriaga erinev. Tegelased näevad realistlikumad välja, suuri mõõku kandvad võitlejad, hiiglaslikud, tuldpurskavad ja kõikvõimalikke imetrikke oskavad tegelased on targu välja jäetud.

Kõik, kes animes on, meenutavad inimesi. Nii iseloomult kui ka välimuselt. Ka on animatsioon märgatavalt kõrgema kvaliteediga kui TV-seerias. Suurt tähelepanu on pööratud detailidele, nii mõnedki taustad panevad rõõmsalt õhkama ja üldkokkuvõttes on visuaalne külg tõeliselt muljetavaldav.

Sama võib öelda ka muusika kohta, Iwasaki Taku komponeeritud lood on meeldivad ning väärivad igati minu kiidusõnu. Siiski, teatud stseenide juures oleksin ma eelistanud täielikku vaikust, kuid see on pigem maitse asi.

Selle ülevaate tahaksin ma lõpetada oma sõbra sõnadega, kes muidu animest või üldse joonisfilmidest suuremat ei pea, kuid kes peale “Rurouni Kenshin: Tsuiokuhen”it mulle ütles: “Sellega võrreldes tundub “Romeo ja Julia” tavalise teismeliste komöödiana.”