Tagasi


 

 

 

 

 

Hikaru no Go
þanr: sport
formaat: seeria (75 osa)
välja antud: Shueisha, Studio Pierrot / 2001
arvustaja: hjarg



Go: jaapani lauamäng, mida mängitakse kahekesi nelinurksel 19 x 19 või 13 x 13 ristuva joonega laual nuppudega (kummalgi 181, ühel heledad, teisel tumedad). Nuppe asetatakse joone ristumiskohtadesse eesmärgiga piirata nupuahelikega võimalikult palju vabu ristumiskohti, vastase nuppe ja nende ahelikke. Mäng sai alguse enam kui 1000 aastat e.m.a. Hiinast, toodi sealt Jaapanisse 8. sajandil m.a.j. ja levis Euroopasse 10. sajandil. (allikas: ENE)

Lühidalt, go on lauamäng, mis mingil määral meenutab kabe ja male ristsugutist. Ning “Hikaru no Go” teemaks on just go mängimine. Noor naga Hikaru leiab, otsides oma vanaisa pööningult midagi rahaks tehtavat, antiikse go-laua. Tema suureks üllatuseks viibib selle laua sees pea 1000 aastat tagasi enesetapu sooritanud go-meistri Fujiwara Sai vaim. Saile tundub, et Hikaru on natuke mõnusam elupaik kui vana go-laud, ning kolib temasse üle.

Loomulikult on Sai suurimaks sooviks üle tüki aja jälle go-d mängida ning vastu Hikaru tahtmist, kes go vastu vähimatki huvi ei tunne, minnakse lähimasse go-salongi ning valitakse esimene ettejuhtuv noorsand oma mängupartneriks. Saatuse tahtel on see mängupartner ülihea go-mängija, kellele Hikaru (või õigemini Sai) aga tuule alla teeb. Sai ent soovib veel ja veel mängida ning vaikselt hakkab ka Hikaru go vastu huvi tundma. Üllatusena paistab, et poisil on annet ning Sai hakkab vaikselt Hikarut välja õpetama... Hikaru ja Sai tegudest kolme aasta läbilõikes see anime räägibki.

Malet on küll huvitav mängida, kuid igav pealt vaadata. Ma kujutan ette, et go-gi suurt erinev pole. Kui tõele näkku vaadata, siis ma ei teadnud täpselt, mida “Hikaru no Go” endast kujutab, kui ma endale esimese osa hankisin. Selleks ajaks, kui adusin, et tegemist on spordianimega - ja veel mingit lauamängu käsitleva spordianimega - olin aga sõltuvuses. Nimelt on “Hikaru no Go” süþee tegur, mis teeb sellest animest tõeliselt hea. Pidevalt pinget pakkuv, hästi kirjutatud ja kaasakiskuv. Ma isegi ei oska öelda, miks, kuid iga vaadatud osa jättis mind pikisilmi järgmist ootama.

Suur osa animest koosnebki just go-matðide pealtvaatamisest. Ma ei oska go-d mängida, ma isegi ei tea mängu põhimõtteid. Kuid see ei olegi oluline: ka mängu tundmata on võimalik nautida meisterliku käega kujutatud pingelist õhkkonda. Ootamatute käikude puhul näitavad pealtvaatajate ja mängijate reakstsioonid, et tegemist on eriti targa (või lolli) käiguga. Samuti on go-matðid visuaalselt nauditavad - eriefektid kipuvad tihtipeale meenutama vanu häid võitlusanimeid. Ainsaks erinevuseks on see, et peategelased mitte ei löö teineteise päid lõhki, vaid liigutavad laua peal nuppe. Meeldivalt teostatud.

Kogu süþee on hämmastavalt lihtne ja sirgjooneline, ilma eriliste pööreteta paremale või vasakule. Võib-olla just lihtsuses peitubki see võlu, mis mind “Hikaru no Go”d vaatama sundis.

Animatsioon ei ole “Hikaru no Go” tugevaimaks küljeks. Kohati tõeliselt halva kvaliteediga, kusjuures osad tegelased on väga pealiskaudselt kujutatud. Eriti kehtib viimane märkus kõrvaltegelaste kohta. Ka muusika ei paista millegi erilisega silma.

Tasub mainida ka seda, et iga “Hikaru no Go” osa lõpus on lühike go-õpetus, nii et lisaks animele võite soovi korral ka go enam-vähem selgeks õppida.

“Hikaru no Go” on anime, mille aluseks olev idee tundub esmapilgul tobe, kuid mis sellest hoolimata osutub ülimalt kaasakiskuvaks ja huvitavaks.




hinne: 8.25
hindajaid:145