Jinto on enamikust universumist eemal seisva planeedi Martinei kuberneri poeg. Tema elu on rahulik... kuni ühel päeval saabuvad Abhi impeeriumi laevad, loomulikult eesmärgiga planeet vallutada. Jinto isa sõlmib abhidega lepingu, mille tulemusena Martine alistub abhidele ning suuremat verevalamist välditakse. Kogemata kombel on lepingus kirjas ka see, et Jinto isa saab Martinei feodaalisandaks. Peale väikest õnnetust mahalaskmiskomandoga saab Jinto, tema poeg, Hydei kravhiks ning Abhi impeeriumi aadlikuks.

Pooleldi vastu tahtmist peab Jinto minema õppima Abhi sõjaväelaseks, et oma domeen kätte saada. Teel Abhi pealinna ristuvad ta teed noore piloodiõpilase Lafieliga. Oma suureks üllatuseks avastab Jinto, et Lafiel on hoopis tähtsam kui tegelikult tundub. Algav sõda viib need kaks sündmuste keerisesse, mida kumbki neist ei osanud ette näha, ent mis sunnivad noori teineteist paremini tundma õppima.

“Seikai no Monshou” on esimene osa (ülevaate kirjutamise hetkel) triloogiast, kuhu kuuluvad veel seeriad “Seikai no Senki I” ja “Seikai no Senki II”.

Üldiselt on “täiuslik” sõna, mida ma harva kasutan, veel vähem tõsiselt mõtlen. “Seikai no Monshou” iseloomustamiseks on see aga täiesti sobiv - see anime on täiuslik.

Alustame siis päris algusest: Lafiel ja Jinto. Sümpaatsed peategelased. Jinto viisakas ja rahulik olek, Lafieli rafineeritud ja elegantne käitumine. Üheskoos moodustavad nad duo, kelle tegutsemisi on tõeliselt meeldiv jälgida. Nendevaheline dialoog on väärtus omaette, mis lisaks tegelaste paremini tundmaõppimisele valgustab ka Abhi kultuuri eripärasid ja mida on lihtsalt nauditav jälgida. Kusjuures, minu lemmikstseeniks “Seikai no Monshou”s oli koht, kus Jinto Lafieli nime küsis. Lafieli näoilme toona oli... hindamatu.

Süžee on samuti klass omaette. Lafiel ja Jinto on jäänud suurema konflikti - Abhi ja kolme muu tähtedevahelise impeeriumi vahelise sõja - küüsi. Võiks öelda, et “Seikai no Monshou”l on kaks tasandit - esimene on Lafieli ja Jinto seiklused, teine aga eelmainitud konflikt Abhi impeeriumi seisukohast vaadatuna. Mõlemad tasandid on huvitavad ning hästi teostatud. Karta on, et ilma vaatamisrõõmu rikkumata on võimatu nendest täpsemalt rääkida, nii et jätan need vaataja hooleks.

Samasuguseid kiidusõnu võib öelda animatsiooni kohta. Olgu tegemist tegelaste, maastike, kosmose või massiliste lahingute kujutamisega, kõik on meeldivalt detailne ning hoole ja armastusega teostatud. Eriti võiks mainida suuri kosmoselahinguid, mis minu silma meeldivalt rõõmustasid.

Karta on, et natuke tõrva on igas meepotis. “Seikai no Monshoue” puhul on selleks planeetidel toimuvad lahingud, kus ilma vähimagi lahingukogemuseta poisike ja maa peal end mitte kõige paremini tundev abhiplika suudavad parimate märulifilmide traditsioonis laiali lüüa suure hunniku neid jahtivaid sõdureid, jäädes imekombel nende pihta suunatud laustulest ning granaadipilvedest puutumata.

Viimane asi: muusika. Selle kohta võiks öelda, et loojad on läinud traditsioonilist kosmosesaagade teed ning kasutanud klassikat. Tulemus on sellest hoolimata meeldiv ning kõrvale hea kuulata.

Üldkokkuvõttes, “Seikai no Monshou” on kosmosesaaga, mis komeedina lendas mu lemmikanimete nimekirja etteotsa. Tõeliselt nauditav kogemus, mida on lausa patt vahele jätta. Kui see on vaadatud, tuleb loomulikult ette võtta "Seikai no Senki I".