Key on kummaline ja vaikne tüdruk. Tema vanaisa oli teadlane, kelle elutööks oli inimesesarnaste robotite valmistamine. Millegipärast hakkas ka tema tütretütar ennast robotiks pidama ning kaotas võime väljendada inimlikke tundeid. Peale vanaisa surma peab abitu Key minema laia maailma, ainsaks lootuseks vanaisa poolt jäetud müstiline sõnum, mille kohaselt võib Key taas inimeseks muutuda, kui ta võidab 30 000 inimese armastuse.

Ma poleks eales uskunud, et depressiivne seeria, mis pajatab jaapani popmuusikamaailmast, võiks mulle huvi pakkuda. Kuid “Key” näol on tegu üsna erakordse saavutusega. See on tume ja tehnoloogiline Pinocchio-lugu, mis räägib erakordsetest talentidest, julmast ja verisest muusikamaailmast, üliinimlikest võimetest ja robotitest, ning teeb seda täiesti surmtõsiselt. Seeria on ühtaegu kurb ja ilus, kuid teps mitte imal. Tempo on küll üsna aeglane, kuid see-eest kogu aeg pingeline ning pikitud väga kenade märulistseenidega. Kogu lugu on üsna raskelt jälgitav, kõikidest nüanssidest arusaamise nimel tuleb vahest päris tõsiselt pingutada, olgugi, et tegevus kuigi kiirelt ei arene.

Väga raske on “Key”d kuhugi liigitada, tegemist on täiesti ebatraditsioonilise animega. Seeria esimesed 13 osa on tegelikult kõik üks pikk ja unenäoline eelmäng (mille jooksul esitatakse rohkem küsimusi kui pakutakse vastuseid) kahele viimasele pooleteise tunni pikkusele osale. Viimase kahe osa jooksul jõuab aga sari väga võimsa kulminatsioonini, antakse vastused suuremale osale tekkinud küsimustest ning pannakse loole ilus punkt.

Kui päris lõpuni aus olla, siis ma saan aru miks paljudele inimestele “Key” ei meeldi ning miks seda tihtipeale igavaks peetakse. Seeria on kohati väga aeglane ning peategelasest hakkab lausa kahju, kuna ta on justkui rikki läinud nukk, mis proovib püsti tõusta, kuid ei saa sellega kuidagi hakkama. Sellegipoolest on minu meelest tegu jaapani animatsiooni musternäidisega – usutavad ja inimlikud tegelaskujud, väga omapärane ulmeline süžee, tasemel teostus ning suurepärane muusika (näiteks Key poolt seriaalis lauldud lugu on minu meelest kõvasti parem kui enamus “päris” popmuusikast).

Kindlasti ei ole tegu lihtsakoelise või kergelt meelelahutusliku animega. Kohati tundub, et seeria autorid on püüdnud tungida liiga sügavale. Kuid õnneks suudetakse seeria lõpuni jõudes suurem osa sasipuntratest lahti harutada ja lahtised sõlmed kokku siduda. Tulemusena moodustub ilus tervik.