Miskit on mäda Ishtari riigis. Aga mis nimelt?

"Cloud7" on üks paljudest detektiivibüroodest, mis on saanud kuningliku litsentsi tegutsemaks vabakutselise luuretalitusena Ishtari valitsuse nimel. "Cloud7" ainsad agendid: laisk ja tahumatu, kuid hea südamega maskeeringumeistrist Rowe Rickenbacker ning talitsetud ja heade kommetega (ja muidugi kah hea südamega) Jack Hefner moodustavad kahe peale duo "L/R", tänu kellele on "Cloud7" saavutanud parima büroo maine. Just neile usaldab kuninglik perekond oma delikaatseimad ja raskeimad ülesanded, teades, et edu on kindel.

"L/R" süžeed on lausa võimatu lähemalt kirjeldada, andmata vihjeid põhitegevusliinile. Seepärast jätan süžee avastamise nagu kord ja kohus vaataja hooleks ning asun hoopis kriitika kallale. Liiga „läänelik“, segane ja aeglaselt arenev süžee, kehv animatsioon, mage muusika – kui kõike, mis mõnedes arvustustes öeldakse, uskuma jääda tundub, et oleks kui konkurent Aasta Halvima Anime auhinnale. Õnneks ei ole asjad tihtilugu nii, nagu nad paista võivad.

Animatsioon paistab tõepoolest silma, kui veidi – kuidas nüüd öeldagi – „ebastandartne“ (rõhutades jutumärke). Näod on minimaalsete detailidega ja vaoshoitud ning alustassisuuruseid silmi ei kohta. Tegelaste proportsioonid ja nägude kujutamine kalduvad tõesti lääne animatsiooni poole, kuid on ikkagi äravahetamatult animestiilis. Ka ei ole pea üldse kasutatud üha populaarsemaks saavat CGd, kuid selle puudumist ette heita oleks lausa rumal.

Süžee samas käivitub nagu kolm aastakümmet garaažis lagunenud läbiroostetanud auto. Esimene tõsiselt keskset lugu arendav osa ilmub alles poole peal, mis jätab 12-osalise anime puhul arenemiseks vähe ruumi. Oma eelised peituvad aga selleski – ajaks, kui süžee hoo sisse saab, on vaatajal pea- ja kõrvaltegelaste mõttemaailmad ja tegutsemisviisid ning kogu nende kirju taust läbinisti selged. See aitab – eriti lõpupoole – nende käitumist mõista, aga mitte ära arvata. Huvitaval kombel kasvab anime koos vaatajaga – eriti viimastes osades on tunda tõsinemist, mis aga ei tähenda, et algus kuidagi lapsik oleks.
Asjad lähevad eriti hoogsaks alles viimases kolmes osas, mis peavad kogu eelneva vältel tekkinud suhete sasipuntra lahti harutama. See ka õnnestub, kuid mõningate mööndustega. Üsnagi palju jääb kogu anime vältel lahti seletamata, andes tööd vaataja isiklikule hallollusele. Kahjuks ei selgine keerulisemates kohtades kõik isegi mitme vaatamiskorraga ja paljutki tuleb endal tõlgendada; vihjete nappus ja kahetimõistetavus ei tee seda just kergemaks. Samas, tegu on ju detektiivianimega, ehkki detektiivindusega on mõneti üle pingutatud. Teisalt tuleb ette üsnagi vahvaid momente tunnustusena näiteks John Woo loomingule.

Muusika osas jääb üle vaid seda kas armastada või vihata. Kuigi tegelikkuses asi nii dramaatiline ei ole, olen kohanud enamasti risti vastukäivaid arvamusi. Animele suht ebatüüpiliselt on muusika pea täiesti inglisekeelne. Vaid lõpulaul – imearmas „Negai no toki“ – on jaapanlaste enda keeles ja (tänu sellele?) suurepärane. Alguslaulu laulab aga hoopis ameerikamaalane Billy Preston, old-school rocki tegelane, kes tuli lavale juba biitlite ajal. Ülejäänud muusika kaldub samuti viimase poole, ent sobib tegevusega imehästi. Mõnevõrra segavad küll inglise keeles laulvad jaapanlased, kel vahel hääldusega veidi probleeme paistab olevat. Üldmulje on siiski sügavalt positiivne, muusika annab ekraanil toimuvale palju juurde, sulandudes sellesse probleemideta. Märkimist väärib, et lõpulaulu sisse laulnud Mikako Takahashi kehastab ka üht peategelast, Noelle Adelaidei.

Olles lugenud üles head ja vead, ei paista "L/R" algul midagi erilist olevat. Kuid märkimisväärse ja üsna haruldase juhusena on "Licensed by Royal" kokku rohkem kui lihtsalt oma osade summa. Soojad, inimlikud tegelased, veidi omapärane animatsioon ja pehmelt rokkiv muusika annavad kokku pretensioonitu anime, mis ei nõua endale just suurt tähelepanu, kuid vaatama hakates haarab külge nagu takjas. Kerge vaatamine, mis kokkuvõttes tunduvalt sügavam kui esmapilgul.