Järjekordselt on Tokiot tabanud seletamatu loodusnähtus ning, nagu kombeks saanud, juhtub ka see vahejuhtum lähitulevikus. Selle tagajärjel eraldub üks osa Tokiost veega ning tekib saar, mida mandrirahvas hakkab kutsuma "Lost Ground"iks.

Mitmeid saareelanikke aga õnnistatakse võimega manipuleerida mateeriaga oma soovide kohaselt ning nad võivad seetõttu välja võluda kõiksugu kasulikke abivahendeid, näiteks ülivõimsaid rusikaid ja haamreid, kõikvõimalikke deemoneid, roboteid ja nii edasi. Loomulikult proovivad pahad tavainimesed selliste erivõimetega tegelasi enda kontrolli alla saada. Sestap moodustataksegi teistest erivõimetega tegelastest organisatsioon nimega "Holy", mille eesmärgiks on lindpriide nn. alter-kasutajate vangistamine.

Nendes keerulistes tingimustes ristuvad kahe tugeva alteri - lindprii rusikakangelase Kazuma ja mundrikandja Ryuhou - teed. Mõlemad on põikpäised ja üsna võrdsete võimetega ning seetõttu võimelised tekitama üsna paksu pahandust.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et tegu on üsna tavapärase idamaise märulitükiga. Sarja põhirõhk on kõiksugu erinevate alterite omavahelisel võitlusel, kuid õnneks pole süžee liiga üheülbaline (loe: mitte kuigi sügav, aga siiski vaadatav). Seerias on olemas kõik, mis ühes korralikus võitlusfilmis olema peab – duelli pidavad kangelased, Hästi Paha Mees, kangelaslik ülemus, igasugused rohkem ja vähem vajalikud näitsikud ning loomulikult kuhjaga supervõimeid.

Üldiselt need võimed ongi seeria tugevaim külg – neid on lihtsalt piisavalt palju erinevaid ning osad neist on tõeliselt lahedad. Aga nende avastamine las jääda vaataja rõõmuks. Kuigi seeria lõpplahendus jääb minu meelest natuke nõrgaks ning ka põhipaha on üleliia tavaline õeluse kehastus, on sari tegelikult siiski täitsa vaadatav meelelahutus. Ainus, mis mulle tõesti närvidele hakkas käima (eriti lõpupoole), oli fakt, et alter-kasutajad ei saanud praktiliselt kunagi tõsiselt haavata. Neid võis pilduda üpris suure hooga vastu kiviseina (millesse jäi loomulikult sügav auk), kuid mingit erilist mõju see tegelastele ei avaldanud, isegi tilkagi verd ei köhinud nad välja. Aga samas on "Scryed" juba kord selline seeria, mistõttu on sellised ebareaalsused vabandatavad.

Seeria taga on mees nimega Hajime Yadate, kelle käsi on olnud mängus ka selliste meistriteoste nagu "Escaflowne" ja "Cowboy Bebop" valmimisel. Ühesõnaga, põhi on tugev ning teostus on samuti tasemel. Ka muusika on hästi valitud ja meeldejääv. Kuigi "Scryed" ei küündi siiski päris eelpoolnimetatute tasemele, on tegu täiesti vaadatava animega, eriti veel kui ülivõimed, kiirelt arenev tegevus ning igasugune häving (ilma oluliste inimkaotusteta) huvi pakuvad.