Tegevus toimub kahe ilmasõja vahelises Itaalias, sini-sinise Aadria mere maalilistel kallastel ning kohal. Ülejäänud maailma vaevab suur majanduskriis, kuid Aadria merel on veel üks suur probleem - õhupiraadid. Pahad inimesed, kes oma vesilennukitega ringi lendavad ja kaitsetuid laevu röövivad. Siin tulebki mängu loo peategelane - Porco Rosso ehk Punane Siga. Tema on pearahakütt, kes oma igapäevast leiba teenib piraatide taevast alla tulistamisega.

Kõigepealt peaks mainima, et Porco Rosso ei ole hüüdnimi. Peategelaseks on tõesti siga, kes lendab lennukiga, tõmbab suitsu ja kannab päikeseprille. Tõsi küll, kunagi oli ta inimene ja veel I maailmasõja õhuäss, kuid põhjustel, mis filmis ebamääraseks jäävad, muutus ta seaks. Kusjuures, ise paistab ta olukorraga rahule jäävat ning oma elu seana tõega nautivat.

Ka sigade elu ei ole nii lihtne nagu olla võiks. Tõsi küll, Porco Rossot ei vaeva õudusunenäod jõulupraeks saamisest, tema mured on märksa inimlikumad. Fašismi teele suunduv Itaalia teeb üksikute huntide, vabandust, sigade elu raskeks, piraadid saavad tema peale üha vihasemaks, Ameerikast ilmub uus vastane Curtis, lisaks naisteprobleemid ning suur hunnik maksmata arveid. Kuid kõigele peab leiduma ilus lahendus...

Kõik tegelased suudavad tekitada reaalse mulje ning sunnivad endale kaasa elama. Samuti toovad nii mitmedki näole muige, olgu siis nende veidi ekstsentrilise käitumise või siis natuke tobedate olukordade üle, kuhu nad sattunud on.

Parimaks võib pidada vast Porco Rosso lennukit remontiva papa Piccolo töökoda. Tegelikult realistlik - mehed on läinud raskete majandusliku seisu tõttu mujale tööd otsima ning kõik töölised on naised (ja muidugi on nad kõik papa Piccolo sugulased). Samas on olukorda kujutatud nii fantastiliselt, et veab suunurgad ülessepoole.

Õhupiraatide grupi “Mama Aiuto” kohta võiks sama öelda - nende tegevus paneb alati muigama. Samas Gina, Porco Rosso ammune armastus, ja Fio, tema lennukit planeeriv tulesädemetaoline 17-aastane neiu, tunduvad olevat hoopiski teisest klassist. Ka süžee on samalaadne - mind igatahes naelutas see tunniks ja kahekümneks minutiks tooli külge.

Animatsioon on ghiblilik. Kõik käsitsi joonistatud, just stuudio "Ghiblile" omased natuke omapärase disainiga tegelaskujud... Ja need Aadria mere vaated, need Itaalia väikesed linnakesed on lihtsalt ilusad. Hoolimata sellest, et tegu on animatsiooniga, suudetakse “Porco Rossos” ka taust elama panna.

Muusika kohta võib öelda, et tegemist on taustamuusikaga. Sobib, kuid ei jäta sügavamat muljet. Ei sega vaatamist, ei häiri kõrva. Ideaalne.

“Porco Rosso” on järjekordne Hayao Miyazaki ja stuudo "Ghibli" toodang. See tähendab ülimalt kaunist animatsiooni, südamlikku lugu ja puhast vaatamisnaudingut. Südamega tehtud ja südamesse minev.