Londoni politsei eriüksusesse kuuluv nooruke suurebüstiline neiu Victoria Ceres satub ühel heal öösel silmitsi olukorraga, kus tema endised tiimikaaslased teda verest tilgatuks tahavad imeda. Sellest üsna rahutuks tegevast situatsioonist toob ta välja üks stiilne punasesse kaabusse ja mantlisse riietatud ning johnlennonlikke prille ja Eriti Suurt Püstolit kandev noorusliku välimusega vanahärra, kes ühtlasi pakub Victoriale võimaluse igaveseks eluks. Nagu arvata võite, võtab õbluke daam selle pakkumise vastu ning temast saab ühe Suurbritannia vanema ja tugevama vampiiri Alucardi õpilane.

Võib tunduda, et "Hellsing" on jälle-üks-vampiiri-anime. Nii tõepoolest on. Inimestele, kellele ei meeldi vampiirid, tasub "Hellsingist" eemale hoida. Kõikide teiste jaoks on aga tegu suisa kohustusliku sarjaga, kuna palju paremaks enam vampiirikad minna ei saa.

Sari keerleb Hellsingi-nimelise organisatsiooni ümber, mille põhiliseks tegevusalaks on Inglismaa puhastamine kõiksugu vampiirikõntsast. Organisatsioonil on täiesti arvestatava tugevusega armee ning lisaks sellele on nende käsutuses ka kõige ülbem ja tugevam vampiir sealpool Inglise kanalit. Vampiiride ampluaa on antud sarjas üsna lai – alustades mõistuseta zombidest ja lõpetades A-klassi vampiiridega, kelle võimete hulka kuuluvad kõikvõimalikud loitsud, metamorfoos ja surematus ning kelle varustuse kohustuslikuks osaks on väga karmid relvad.

“Hellsingi” atmosfäär on äärmiselt tume ja vihmane – samas, milline see siis veel olla saaks, kui tegevus leiab aset Inglismaal ning tegelasteks on vampiirid? Sari on läbi imbunud kristlikust temaatikast ja sõnakasutusest, kuid seda suhteliselt jõhkra ja kummalise vaatenurga alt. Näiteks on Vatikani ametlikuks vampiiritapjaks nuge pilduv enesetaastusvõimega ülbe kaabakas Anderson, kes on kõrvalosalisena vähemalt sama cool kui seda oli “Triguni” Wolfwood ning kes annab täiesti uue tähenduse sõnale sõdurmunk (paladiin). Asja muudab märksa huvitavamaks fakt, et Vatikani ja Londoni omavahelised suhted on pehmelt öeldes jahedad.

Animatsioon on väga hea (küll mitte tippklass, kuid kõvasti üle keskmise) ning kogu stiil on väga tasemel. Taustadega on vaeva nähtud, sarja tõeliseks pärliks on aga vampiiride (ja mitte ainult) omavahelised võitlused, mis kujunevad tõeliseks maagia ja vere tulevärgiks.

Lisaks visuaalse teostuse tumedusele domineerivad mustad toonid ka "stooris". Kui alguses peab Hellsingi organisatsioon veel suhteliselt edukat võitlust vampiiride vastu, siis sarja jooksul lisanduvad sellele ka vaenlased teistest inimorganisatsioonidest ning põhitööga tegelemine muutub peategelastel üha raskemaks. Sarja algusest peale tugev pinge muutub iga osaga üha suuremaks, suundudes vältimatult verise ning karmi finaali poole. Isegi Hellsingi juhil, jääkülmal Integral Hellsingil, ei õnnestu kõike oma kontrolli all hoida ning nii mõnelgi korral tuleb tal oma kaotust tunnistada. Ka Alucardi elu tehakse üsna raskeks, kuid viimane näib seda vaid nautivat. Üldse peaks mainima, et Alucardi ja Integrali näol on tegemist ühe karmima ning nauditavama animepaariga (einoh, mitte selles mõttes paariga), keda mina näinud olen.

“Hellsingi” ainsaks puuduseks on sarja lühidus. 13 osa jooksul ei seletata ära pooltki sellest, mida teada tahaks, ning ka lõpp ei ole tegelikult mingi õige lõpp, kuna lugu jääb poolikuks, jättes vaataja vesistava suuga järge ootama. Kahjuks pole ma küll midagi kuulnud “Hellsingi” järgmisest hooajast (siinkohal võiks ehk keegi asjaga rohkem kursis olev inimene mind parandada) või plaanidest seda teha. Samuti mõjus pisut nõrgana ka Victoria tegelaskuju, kes küll käsitles raketiheitjat sama kergekäeliselt kui revolvrit, kuid tegelikult millegi väga erilisega hakkama ei saanud. Samas polnud Victoria sarja puhul siiski miinuseks, pakkudes meeldivat vaheldust nendele ülicool’idele ja praktiliselt võitmatutele tegelinskitele, kes muul ajal ekraani valitsesid

Kokkuvõtteks võib öelda, et “Hellsing” on (vähemalt minu meelest) parim vampiirisari, mis kunagi tehtud. Ma ei pea siinkohal silmas vaid animesarjasid. Lisaks kõikvõimalikele vampiiridele on “Hellsing” täis ka ülimalt lahedaid inimtegelasi ja kõikvõimalikke organisatsioonidevahelisi intriige. Ning loomulikult Alucard, kelle soov tappa on vähemalt sama tugev kui tema maagilised võimed. Juba ainuüksi see tegelane muutis “Hellsingi” üheks minu lemmiksarjaks. Pimedus, veri, maagia ja relvad on kõik kokku seatud niivõrd maitsvasse kompotti, et sarja lõppedes tekib küsimus: “Miks, kurat, nad seda nii vähe tegid?”

Jumala ja kuninganna nimel, aamen!