Kaugel tulevikus on maailmast saanud pime ja verine gootilik luupainaja. Öös hiilivad ringi verejanulised vampiirid ja muud koletud olendid, kes panevad kerge vaevaga iga korraliku inimese hirmust värisema. Siiski, vampiirid ei ole enam oma võimsuse tipul, pigem vastupidi. Juba tükk aega on ettevõtlikum osa inimkonnast pidanud vereimejatele suhteliselt edukalt jahti ja selle tulemusena on vampiirid peaaegu väljasuremise äärel.

Üheks tõsisemaks vampiirikütiks on pimeduse ja valguse piirimail rändav poolinimene-poolvampiir, keda kutsutakse dunpealiks, ehk lihtsalt D-ks. Tegu on üksildase ja ohtliku rännumehega, kes kannatab küll päevavalgust, ent mitte üleliia hästi, kes on põhimõtteliselt surematu ning vähemalt sama tugev ja osav maag kui seda on teised vampiirid. Seesama D palgatakse ühe tõenäoliselt mitte just kõige vaesema perekonna poolt tagasi tooma nende silmatera, kes on väidetavalt ühe õela vampiiri poolt ära röövitud. Sama ülesande on perekond andnud ka ühele pundile järeleandmatutele vampiiriküttidele, Markuse vendadele. Sellega on algus pandud teekonnale, mida kaunistavad lugematud elusate ja mitteelusate olevuste laibad, kaunis-tume gootilik stiil ning võimas ja detailirikas arhitektuur.

"Bloodlust" on peaaegu samanimelise animeklassiku uustöötlus, mis on vähemalt sama eriline kui seda oli originaal. Lisaks tumemustale atmosfäärile on "D"l nüüd ka lausa nauditavalt sujuv ja detailne animatsioon ning viimistletumad taustad. Visuaalse viimistluse poolest teeb antud film silmad ette suuremale osale oma kaasaegsetest, küündides kohati lausa stuudio "Ghibli" toodangu tasemele.

Ka süžee osas pole filmile midagi ette heita. Tegevus areneb küll kiiresti, kuid ei muutu sellegipoolest lihtlabaseks märuliks. Filmis on ka armastusliin, kuid teps mitte imal, pigem kurb ja ilus - ning see on juba saavutus, millega paljud linateosed hoobelda ei saa. Filmis on küll ka üsna palju klišeesid, kuna tegu on siiski pigem meelelahutuslikumat laadi animatsiooniga, kuid need ei häiri - tase on lihtsalt piisavalt kõrge.

Ülihead üldilmet kahandab mõnevõrra kohati lausa kohutav näitlemine. Ma südamest loodan, et jaapanikeelsele versioonile leidsid tegijad pisut korralikumad seiyuud, kuna ingliskeelne variant on masendav. Eriti nukraks muudab asjaolu fakt, et tegemist ei olnud dubleeringuga, vaid suisa originaaliga. Vahest tundub mulle, et vaid jaapani näitlejad oskavad joonistatud tegelaskujudele tõelise elu sisse puhuda - samas võibolla on asi lihtsalt selles, et ameeriklased ei oska korralikult näidelda.

Kui aga see pisiasi kahe silma vahele jätta, siis saab kindlasti iga vampiirilugude austaja siit nauditava kogemuse. Tegu on teosega, mis on tumedam ning võimsam kui pea kõik vampiirilugude ekraniseeringud. Põlevate silmadega tumemustad hobused, kaarikud, hiigelsuured lossid, liialdatud gootilik riietus. Kõike seda maitsestamas kõrgtehnoloogia, mis annab meile mõista, et tegevus siiski toimub kauges tulevikus. Kohati lausa tundub, et kunstnikele on liiga vabad käed antud, kuid antud juhul pole see miinuseks. Või noh, eks see ole loomulikult maitse asi.

Mina igatahes sain antud filmist väga hea elamuse. Tõsi, Bram Stokeri "Dracula" jättis mulle siiski sügavama mulje, kuid see raamat on ka üks väheseid, mis "Bloodlust"iga omas kategoorias rinda pista suudab.