Kassikõrvadega tundmatu lendav objekt sõna otseses mõttes rammimas Jaapanit - positiivne algus, peaks mainima. Masinast aga tulevad välja kaks tüdrukut ja kollane õhupall. Dejiko (täisnimega Di Gi Charat) on ülienergiline armas tütarlaps, kes otsustas hakata iidoliks ning tuli maale staarielu elama. Temaga on kaasas veel armsam tütarlaps, kes on Dejiko täielik vastand - vaikne ja rahulik Puchiko (täisnimega Petit Charat). Tüdrukutel hoiab silma peal kollane rääkiv(!) õhupall, kellel on suu millegi pärast silmadest kõrgemal või kes lihtsal on kogu aeg tagurpidi. Kõiki kolme aga ühendab üks huvitav omadus – kõnedefekt, õigem oleks isegi öelda, et kõneefekt. Igalühel neist on lause lõpus punkti asemel oma liides – Dejikol "-nyo", Puchikol "–nyu" ja kollasel rääkival õhupallil nimega Gema "–gema".

Kuid staarielu maal ei olegi nii kerge kui arvati. Juba elukoha otsimisel tuleb neil raskusi, kuid nad siiski leiavad tööd otakude poes "Gamers" ja saavad sellega kaasa ka toa poe kohal. Poodi külastavad päevast päeva kõiksugused huvitavad tegelased alates hullunud fännidest lõpetades sõrmekujuliste humanoididega, kes üldmulje järgi katavad üldse 99% maa või siis vähemalt antud piirkonna – Akihabara – elanikkonnast. Kuid et Dejiko staarielu veel raskemaks ajada, ilmub välja veel üks tütarlaps, kel samad kuulsakssaamise soovid nagu Dejikolgi. Rabi-en-Rose (kodanikunimega Usada Hikaru) on tavaline tütarlaps oma väikeste boonustega – jänesekõrvadega, mida ta saab kasutada kui helikopteri tiivikuid, ning juuksekummiga, mille küljes ripuvad tavalistega võrreldes hiiglaslikud täringud. Rabi-en-Rose saab samuti poes tööd ja lahti läeb tõeliselt kuri võistlus poe esiiidoli koha pärast.

Anime käigus külastavad poodi veel igasugu müstilised olendid ja tegelased, kel kõigil on oma lugu rääkida – nendega tutvumine jäägu vaatajate rõõmuks. Kuigi üks osa on umbes neli minutit pikk, tundub seda vaadates aeg aeglasemalt liikuvat. Neli minutit, pisar silmanurgas, südamest naerda – väsitav, nauditavalt väsitav. Kogu selle ajuvaba komöödia keskel pööratakse tähelepanu ka teemadele nagu sõprus ja ustavus. Utoopilisest hävitustegevusest ja ebamaisest vägivallast hoolimata on "Di Gi Charat" ülimalt heatahtlik anime.

Joonistusstiil on lihtne – tähtsamad tegelased on hästi välja joonistatud ja kaunid, mõni neist lausa liiga armas, samas on taustategelased eriti visandlikud. Muusikat on animes suhteliselt vähe, kuid "Di Gi Charati" plaate on välja lastud mitmeid ja niipalju, kui mina neid kuulnud olen, on nad nauditavalt head - eriti pärast nelja minutit naeruteraapiat.

Kes vähegi soovib vahel lihtsalt lõõgastuda ja parajat kõhutäit naeru nautida, peaks kindlasti "Di Gi Charat"d vaatama. Mõttetu lahmimine võib mõnikord kaunis koomiline olla, eriti kui seda paneb toime mõni väike ja üliarmas tegelane.