Aasta on 2013, maailmas elab umbes 26 miljonit inimest ning ainus koht, kus elu veel võimalik on, on Tokyo. Nii vähemalt arvab loo peategelane Kamina Ayato ja koos temaga ka enamik teisi Tokyo elanikke. Loomulikult nad eksivad - maailmas elab umbes 6 miljardit inimest, aasta on 2027 ning Tokyo on muust maailmast eraldatud kummalise kettaga, mille sees aeg liigub aeglasemalt kui mujal maailmas. Lisaks eristab Tokyot muust maailmast veel asjaolu, et osadel inimestel on seal veri sinine.

Ühel päeval aga kõik muutub. Välismaailm saadab Tokyosse väikese invasiooniväe, Tokyo valitsejad kasutavad nendest lahtisaamiseks kummalisi Dolemiteks kutsutavaid mechasid. Samal ajal jääb Kamina Ayato rünnaku kätte, üritab põgeneda, kohtub salapärase tüdrukuga ja viimaks satub ühe kokku kummalise mechaga, kelle nimi on RahXephon. Endagi suureks üllatuseks paneb Ayato tähele, et ta on mingitmoodi RahXephoniga seotud. Lõppkokkuvõttes murrab Ayato koos RahXephoniga Tokyot muust maailmast eraldavast barjäärist läbi ning hakkab koos ülejäänud maailmaga Tokyot valitsevate salapäraste Murianide vastu võitlema.

RahXephoni kohta olen ma päris mitmest kohast kuulnud öeldavat, et tegemist on ”Neon Genesis Evangelioni” klooniga. Ka mulle tundus see esialgu nii, kuid tegelikult on "RahXephon" väga omalaadne anime, nii süžee, tegelaste kui ka mechade disaini poolest. Lisaks võiks viidata veel ühele erinevusele. "NGE" peategelane Shinji Ikari on psühholoogiline inimvare, samas Kamina Ayato on normaalne inimene, kellega on märgatavalt lihtsam samastuda. Muidugi, mõned kohad on kohe häirivalt sarnased ning on selge, et "RahXephoni" tegijad on NGEd näinud ning sellest matti võtnud. Siiski suudab "RahXephon" jääda piisavalt originaalseks ning nauditavaks vaatamiselamuseks.

Sündmustik liigubki põhiliselt Ayato uue maailmaga kohanemise ümber. Juba ainuüksi kultuurišokk annab teemat nii mitmelegi osale. Lisage veel juurde oma roll uues ilmas - RahXephoni piloot -, millesse Ayato teatud reservatsioonidega suhtub, ning uued võõrad inimesed, kelle hulgast kõik temasse eriti hästi ei suhtu. Lisaks ka üks ülimalt kena ja armas armastuse lugu...

Peale Ayato on "RahXephonis" veel suur valik tegelasi, kes kõik on piisavalt omanäolised ja kelle arengut on huvitav jälgida. Seerias puuduvad tüüpilised “head” ja “halvad”. Pigem on tegemist inimestega, kellel kõigil on tegutsemiseks omad motiivid, kuid erinevad arusaamad nende elluviimiseks kasutavate meetodite kohta.

Kogu tegevus kantakse vaatajale ette jupikaupa, peamine lugu areneb vaikselt ja aeg-ajalt tuleb ette selliseid üllatusi, mida ei osanud küll oodata. Üks on kindel - "RahXephoni" vaadates igav küll ei hakka. Ja seeria viimased osad... ning lõpp... Vaikselt liiguti kliimaksi poole, kuid sellest hoolimata tuli kõik natuke ootamatult. Siiski oli lõpp tõeliselt ilus.

Ka animatsiooni kohta ei saa ühtegi halba sõna öelda - pigem vastupidi. Stuudio "Bones" on loonud tõeliselt ilusa maailma ja huvitavad tegelaskujud. Peatuma peaks ka vastaspoole mechade disaini juures - need on tõeliselt omalaadsed mudelid, mida on huvitav vaadata... kuid mis paraku kipuvad liigselt korduma.

Hoiatus: "RahXephon" pole tüüpiline mecha-anime. Tõsi, seal on küll mechad ja võitlus, kuid märulile pööratakse seal väga vähe tähelepanu. Pigem on see taustaks ülejäänud loole. Võitlus ise kestab umbes seni, kuni RahXephoni roolis istuv Ayato kurjaks saab või lihtsalt otsustab asja tõsiselt kätte võtta. Tavaliselt kestab see minuti või paar, kui sedagi.

Soundtrack. Alguslaul on loodud Kanno Yoko ning sisse lauldud Sakamoto Maaya poolt- paitab kõrvu. Ülejäänud muusika, mille autoriks on Ichiko Hashimoto, sobib nagu rusikas silmaauku ning on tõeline nauding ka ilma "RahXephoni" vaatamata. Vastavalt olukorrale rahulik “moodne klassika” või rock. Kuulamisnauding, mis annab animele märgatavalt juurde. Muusikal kui sellisel on üldse "RahXephonis" ülioluline osa, kuid sellest rääkides kardan, et räägin liiga palju tegevustikust ära, nii et jäägu see iga huvilise enda avastada.

Lõpetuseks: "RahXephon" on sügav, huvitava sisuga anime, mis jätab vaataja ka peale lõppu mõtlema teemal: “miks? kuidas? mida?”. Vähemalt minu arvates jätab see seeria ”Neon Genesis Evangelioni” kaugele selja taha.