Tagasi


 

 

 

 

Patlabor: The Movie 1
þanr: ulme / põnevus / märul / mecha
formaat: film
välja antud: Bandai Visual / 1990
arvustaja: pansomon



Mamoru Oshii näol on tegu ühe mõjukama animemeistriga, kes praegu elab. Sellise maine ärateenituses ei ole ma kunagi kahelnud, kuna „Ghost in the Shell“ juhtus olema üks esimesi seda tüüpi filme, mis mulle kätte sattus, ning selle filmi ülimuslikkus ei vaja pikka põhjendamist. Kuid selline maine oli Oshii-samal juba ammu enne „GitS“i, tuginedes suures osas „Patlabori“ nimelisele seeriale. Lisaks kahele pikale pikale filmile on Oshii olnud tegev ka samanimelise teleseeria esimeste osade juures. Kuid just filme peavad paljud Oshii säravamateks pärliteks ja seda põhjusega.

Kui nüüd keegi tuleks mulle rääkima midagi märulifilmist (isegi kui tegu on animega), kus käputäis mente hakkavad uurima kummalisi juhtumeid ja satuvad “millegi väga suure” peale, siis ma ilmselt haigutaksin ja jalutaksin minema. Kuna „Patlabori“ lühikokkuvõte võib tunduda kuidagi suvalise ja kliðeelikuna, siis las ma kinnitan teile – tegemist on täiesti erakordse märulifilmiga, millel tõepoolest on Lugu. Plot, nagu kapitalistid seda kutsuvad.

See on lugu lahingust, mis oli kaotatud enne kui see hakkas. See on lugu geeniusest, kes pidas ennast jumalaks ja kes mitmes mõttes oligi seda. Ning see on lugu inimese upsakusest ja väljakutsest Jumalale. Sellisel tasemel intriige leidub kogu filmimaailmas väga harva, rääkimata siis sellest, et midagi maleässade tiitlilahingut meenutavat on pandud märulifilmi. Kogu lugu on üles ehitatud väga loogiliselt ning Patlabori-maailm ei kubise sellest tavalisest futu-groteskist, mis on nii igapäevane traditsiooniliste ulmefilmide juures (a la „Star Wars“: kõrgtehnoloogiline robot R2D2 otsimas sissetungijaid taskulambiga – ja seda aastal 2002 ilmunud filmis!). Kuigi ega see film sellest sünroomist päris vaba ka ei ole (nt vaktsiiniga arvutiviiruse vastu võitlemine).

Igatahes. Nagu Loost veel vähe oleks, on film täidetud täiesti esmaklassilise märuliga. Animatsioon on täpselt nii hea, kui Oshiilt oodata võib. Ning paremgi veel, arvestades, et tegemist on ikkagi üle kümne aasta vanuse teosega. Suurem osa filmist kulub küll niitide otsimise ja kogu Plaani paljastamise peale, kuid kui tegudeks läheb, tegutsetakse ikka korralikult. Märulit on igatahes rohkem, kui seda oli „GitS“is.

Tegelaskujud pole lihtsalt suvalised hüpiknukud, kes jõu ja õnne ja kiiruse abil maailma päästavad. Tegemist on karakteritega, kellel on iseloom, ning osad neis on päris helgete peadega. Paar tükki aga suisa geeniused. Lisaks sellele on nad suurepärased piloodid ja sõdurid. Ning sellest hoolimata on neil raskusi maailma päästmisega. Ja uskuge mind, need poisid on tõesti targad ja mitte need pseudo-tarkpead, kes tavaliselt märulifilmides esinevad. On näha, et tiimi kapten (no kurat küll, mul ei jää neid dube vaadates kunagi nimed meelde) oskab malet mängida, kuid on näha, et ka tema vastane oskab seda teha. Kuna filmi negatiivne põhikangelane sooritab filmi alguses enesetapu, siis tegelikult on päästemeeskonna vaenlaseks vaid aeg ning surnud geeniuse viimane testament, tema Plaan, tema Lausung.

Oleks hea kui ka muu maailma (sealhulgas Hongkongi) märulimeistrid „Patlabori“ filmidest õppust võtaksid. Kuid karta on, et seda ei tehta kunagi – selle põhilise popkorni sööva rahamasina jaoks on Oshii intriigid ehk isegi liiga keerulised ning sõlmed liiga umbes. Aga vahet pole. „Patlabor“ on meistriteos ning selliseid peabki vähe olema.




hinne: 7.87
hindajaid:15