Esmapilgul võib “Kyo” üksjagu “Rurouni Kenshin”it meenutada – ristimärgilise armiga ja kahestunud isiksusega skisofreenik, kelle üks mina on võitmatu ja verejanuline mõõgamees, teine aga kentsakas oro-oro-äpu. Seetõttu hakkasin seeriat vaatama pisut skisolike tunnetega – üks pool minust janunes uue samuraiseeria järele, teine pool aga pelgas, et tegemist on lihtsalt ühe tühise “Kenshin”i klooniga. Õnneks piirdusid sarnasused kahe seeria vahel siiski eelloetletuga. Paralleele leidub küll teisigi – mõlemates seeriates on tegelaskujud osaliselt reaalselt eksisteerinud inimesed (“SDK”s Oda Nobunaga) ja tegevus toimub reaalsete sündmuste taustal (Sekigahara lahing), kuid siiski on “Kyo” “Kenshin”ist piisavalt palju erinev.

Paari sõnaga sisust. Yuya-san on pearahakütt – sihvakas neiu kolmelasulise püstoliga, kes tegelikult enda heaolu eest kuigi hästi hoolt kanda ei oska. Ta kohtub kummalise meditsiinikaubitseja Mibu Kyoshiroga, kelle sees on peidus üks äraütlemata cool samurai, Deemonisilmne Kyo. Kuna Kyo pea eest on välja pandud kopsakas rahasumma, siis otsustab tüdruk ta kinni võtta ja võimuesindajate kätte toimetada. Ei pea vist mainima, et see tal kuigi hästi välja ei tule. Enne kui ta sellest ise arugi on saanud, satub ta koos Kyoga kogu maailma (ehk siis kogu Jaapani ;) saatust mõjutavate sündmuste keerisesse, kompanjonideks igasugu erinevat tüüpi sõdalased – alustades Tokugawa-dünastia troonipärijast ja lõpetades alati rõõmsailmelise ja heasüdamliku tagaotsitava kurjategija Yukimura-samaga.

Üldiselt oli seeria sisu suhteliselt tihe, seetõttu ei ole selle pikemal kirjeldamisel mõtet – muidu räägiksin ma ju kõik huvitava ette ära. Kõrvalliine on nende 26 osa jooksul vähemalt sama palju kui on peategelasi, kuid samas on kõik need liinid omavahel seotud, seetõttu moodustavad nad kokku üsna meeldiva ühise terviku. Tegemist on jällegi meelelahutusliku animega ja mingit sügavamat mõtet sealt otsida ei tasu. Samas on sarja tegevustik kaasahaarav ja sama võib öelda ka tegelaskujude kohta. Kohati küll tekib tunne, et neid kõrvalliine on liiga palju ning et nad ei loo ühtset pilti, kuid tegelikult seal kuigi palju üleliigset ei ole – lõpuks langevad kõik killud kenasti omale kohale.

Animatsioon on tasemel, kuid võitlusstseenides kasutatakse siiski üleliia ohtralt stoppkaadreid – lõppude lõpuks me elame juba 21. sajandil ja võitlusstseenides peaks ikka tegelikku võitlust ka näha olema. Õnneks on taplusosaliste võitlustehnikad piisavalt lahedad ning sestap nimetatud kaadrid siiski nii väga ei häirinudki. Pealegi tõuseb võitluste graafiline tase lõpupoole märgatavalt. Lisaks on “Kyo”l üsnagi õnnestunud soundtrack, mis üldise õhustikuga hästi kokku sobib.
Inimestele, kes samurai-teemadest suurt ei hooli, “SDK”-d ei soovitaks. Nemad näeksid tõenäoliselt vaid idamaiselt keerulisi (kohati isegi seebiooperlikke) looarendusi, hulgaliselt relvasid, milledest ühed peaksid olema võimsamad kui teised, ja keerulise nimega tehnikaid, millede sooritamine jääb arvatavasti kõikide lihtsurelike käeulatusest välja. Rääkimata siis leegionitest erisugustest deemonitest, kes kõik tahavad enda ümber võimalikult palju hävingut külvata. Ei mingit intelligentset mõtlemisainet, mitte midagi ülearu sügavat.

“SDK” meenutab parajal määral “Kenshin”it, jutustades suhteliselt huvitavate tegelastega piisavalt kaasahaaravat lugu – lühidalt, täiesti korralik meelelahutus. Võibolla on asi lihtsalt selles, et mul hakkab süda kiiremini põksuma kohe, kui mõõgad välja tõmmatakse, ning see pimestab mu kainet hindamisvõimet. Vahet pole. Mulle “Kyo” meeldis.