Tegemist ei ole seeria “Vision of Escaflowne” jätkuga, vaid omaette looga. Tegelikult on film justkui seeria ümberjutustus, kuid kuna film erineb seeriast tegelikult üsna palju, siis ei hakka igav ka neil, kes viimast juba näinud. Ilmselt ongi proovitud pälvida nende inimeste tähelepanu, kes seeriat veel näinud ei ole, ning tekitada neis soovi seda kohe vaatama hakata.

Nagu tavaliselt, on ka “Escaflowne”i puhul esimeseks oluliseks teguriks loomulikult eelarve. On näha, et filmi eelarve on olnud üsna korralik, animatsiooni kvaliteedilt kuulub teos anime tippklassi. See on ka loomulik, arvestades et tegemist on stuudio “Sunrise” loominguga. Kuigi ka seeria animatsioon polnud halb, oli film ikkagi hoopis midagi muud. Näiteks ei jää filmi mõõgavõitlused millegi poolest alla Kenshini OVA-dele ning ainuüksi juba see peaks panema nii mõnegi hack-n-slashi austaja kõrvu kikitama. Vist ei ole mõtet isegi mainida, et ka filmi tegelaskujud on joonistatud välja ilusamini ja detailsemalt kui seerias. Kunstilisest küljest ei ole filmi kohta ühtegi halba sõna öelda, taustad ja kogu maailm on detailne ja kaunis – nagu Gaea ikka.

Kuna lugu on filmil põhimõtteliselt sama, mis seerial, siis ei ole mõtet seda pikemalt lahata. Ka filmis on Hitomi tüdruk, kes kipub üsna palju magama, ning ühel hetkel leiab ennast maailmast, mis on hoopis teistsugune kui meie Maa. Kuid filmi Hitomi ei ole see rõõmus ja süütu sprinter, kes ta oli seerias. Filmi Hitomi on üksindusse uppunud tüdruk, kelle elu on kaotanud mõtte ja kelle ainsaks sooviks on, et ta kaoks siit maailmast. Kergejõustikuklubist on ta juba lahkunud ilma ühegi näiva põhjuseta ja ka tema ainus sõber käib talle närvidele. Ühel ilusal kuldsel õhtupoolikul aga ilmub tema ette lord Folken, kes kutsub teda täitma oma saatust. Hitomi järgneb tema kutsele ja leiab end Gaealt.

Samuti ei ole filmi kuningas Vanil midagi ühist seeria Vaniga, väikese tuulepäise poisiga, kes oskas küll mõõka käes hoida, kuid polnud veel päris harjunud lahingute pidamisega ning seetõttu mõjus ta oma oskustest hoolimata pisut ebakindlana. Filmi Van on samuti tuulepäine, kuid sellega nende ühised jooned ka lõpevad. Siin on ta erakordselt kiire ja osav mõõgamees, kes on täis vihkamist ja üksindust. Fakt, et tema oma vend hävitas kogu tema maa ja rahva, on muutnud Vani suitsidiaalseks psühhopaadiks, kelle elu eesmärgiks on tappa oma vend ning kõik, kes proovivad teda selle eesmärgi saavutamisel takistada.

Filmi Gaea näol on tegemist pigem “Nausicaä” Tuule orgu meenutava maailmaga kui seeriast tuttava Gaeaga. Esiteks ei ole igal natukenegi tugevamal samurail oma guymelefi, ehk siis mechalikku raudrüüd. Samuraid on ikka samuraid, kes võitlevad mõõkadega, mitte aga tornmaja kõrgused keskaegsed robotid. Filmis esineb vaid kaks mechat ning üks neist on Escaflowne. Seetõttu on ka filmi Esacflowne Gaega elanike jaoks midagi tõepoolest erakordset, mitte aga lihtsalt üks ära timmitud raudrüü teiste omasuguste hulgas.

Rääkides pahadest, siis filmi Folken on kindlasti tuusam kui seda oli sarja Folken – ning ka too oli üsna ülbe kuju. Filmi Folken on aga pärandusest ilma jäetud kuningliku suguvõsa liige, kes on hävitanud mitmeid maid ja rahvaid, teiste hulgas ka oma kodumaa ja –rahva. Ta ei allu kellelegi (mäletatavasti oli sarjas ka tegelasi, kes asusid hierarhiliselt Folkenist kõrgemal) ning tema ainsaks eesmärgiks on ei midagi rohkemat ega vähemat kui kogu elu hävitamine Gaeal. Tema kõige tugevam sõjapealik Dilandau on täpselt samasugune maniakk, nagu seda oli seeria Dilandau. Vahe on ainult selles, et filmi Dilandau mänguasjaks antakse raudrüü, mis suudab konkurentsi pakkuda ka Escaflowneile, ühesõnaga on tegu mõõtmatult ohtlikuma tegelasega kui seda oli sarjas esinev Dilandau.

Ühesõnaga on tegu märksa tumedama, verisema ja vägivaldsema filmiga, kui seda oli Escaflowne seeria (mis iseenesest oli ka väga vägivaldne). Inimesi (ja inimeselaadseid) lõigutakse mõõkadega pooleks ning verd lendab laias kaares. Ka pole filmis kohta sellistele lapsikustele, nagu tarot-kaardid. Filmi Hitomi ei ole selgeltnägija, ta on lihtsalt Tiibade Jumalanna. Kummalisel kombel on filmis selgeltnägijaks hoopis hr. Mutt, kuid kuna tema roll filmis pole kuigi suur, siis pole seda ka ennustamise roll. Mäletatavasti päästis seerias Hitomi tänu oma selgeltnägijavõimetele mitmelgi korral Van-sama kindlast surmast. See-eest on filmis aga maagiat ning päris võimsat sellist. Kõigil Draakonite järeltulijatel on hirmuäratavad maagilised võimed, mis võivad koos hoida tervet lendavat linnust ja panna kokku varisema terveid mägesid.

Ühe asja poolest jääb film seeriale alla, ning see on pinge. Mitte, et filmis pinge puuduks, kuid see pinge on lihtsalt natuke väiksem. Filmis on kõik algusest peale väga osavad võitlejad ning kellelgi ei ole tegelikult enam midagi kaotada. Folken-sama ei pea muretsema selle pärast, et tema tapatalgud ilmsiks tulevad, ta hävitab maailma täitsa avalikult. Lisaks sellele on pinge veelgi väiksem neile, kes seeriat juba näinud on, kuna neile on lugu juba üldjoontes teada. Kuid kuna tegemist on siiski pooleteise tunni pikkuse linateosega, siis on selle sügavusastme puudumine seletatav ja andestatav. Eriti arvestades, et filmina on “A Girl in Gaea” siiski väga hea ning nauditav saavutus, mida võiksid vaadata nii seeria austajad kui ka need, kes “Escaflowne”i maailmast enne midagi kuulnud ei ole.