Hard rock saves the space!!!

Ausalt öeldes tundus universumit päästva rocki idee piisavalt tobe ning ma hakkasin „Black Heaven“it väga suurte eelarvamustega vaatama. Esimese viie minuti jooksul aga olin tõeliselt huvitatud ning esimese osa lõpuks lummatud.

Lühidalt - Ouji Tanaka oli kunagi rockstaar Gabriel Tanaka. Ja tema bänd oligi "Black Heaven". Rõhk sõnal oli. Nüüd on ta abielumees, 9-aastase lapse isa ja tavaline kontorirott. Igapäevase elu tappev rutiin, abielu, kus mehel ja naisel teineteisele enam suurt midagi öelda ei ole, nüri töö ja kuri boss. Kõik see, mida Gabriel Tanaka vihkaks. Või täpsemalt, mis arvatavasti igaühele meist vastukarva oleks. “Oma unistustest loobumine, et leida oma seda väikest igapäevast õnne,” nagu Ouji ise selle kohta ütles. Tõenäoliselt teades, et ta ka seda õnne ei leia.

Kuid - üks vana Black Heaveni lugu on juhtumisi taoline, mis paneb tööle ühe täpsustamata kosmoserassi ülima relva. Täpselt, ülim relv vajab töötamiseks rocki, ja ainult livena, sest salvestatud esitustes puudub selline asi nagu “groove”. Nii ei jäägi tulnukatel muud üle, kui veenda Oujit enda heaks mängima. Oujile on see võimalus, mida ta vast endagi teadmata kaua oodanud on - võimalus jälle kitarri mängida, jälle rokkida.

„Black Heaven“is puudutatakse ka ühte teemat, mida ma varem vist näinud ei olegi - galaktika päästmise mõju pereelule. Ouji naine ei ole eriti õnnelik selle üle, et mees jälle mängib, ning veel vähem on ta rahul faktiga, et tulnukate esindaja on kaunis naine. Ennegi mitte ideaalses korras olnud abielu muutub veelgi pingelisemaks ning suhte (taand)areng Ouji ja Yoshiko vahel on meeldivalt tehtud ja huvitav kõrvalliin.

Kuigi „Black Heaven“i stiil on üldiselt tõsine, leidub seal ka päris palju kohti, mis suunurki rõõmsalt ülespoole veavad. Autorid jälgivad Ouji tegevust läbi meeldiva huumoriprisma ning üpris palju annavad juurde ka kolm tulnukanäitsikut, kelle teadmised Maa kultuurist paistavad piirduvat turismiteatmike ja actionfilmidega.

Muidugi ei saa „Black Heaven“ist rääkides kõrvale hiilida ka muusikast- siiski on ju tegemist rockanimega. Kusjuures, lood on head - aga… lood korduvad liiga palju. Lõpuks on see lauluke, millega ülim relv tööle pannakse, rohkem ära leierdatud kui uusim hitt Uuno Raadios. Samuti võiks neid laule paar tükki rohkem olla. Siiski, nauditav kogemus.

Viimaks, animatsioon. Alguses on ainus hea asi sellel tegelaskujude animatsioon, nii taust kui ka kosmoselahingud jätavad suuresti soovida. Eriti viimased - tegijad on minu arvates läinud kergema vastupanu teed ja kasutanud korduvkaadreid. Hilisemates osades on tegijad vast ise ka oma veast aru saanud ning on üritanud kasutada rohkem erinevaid kaadreid, tuues sisse meeldivalt kenad 3D efektid. Ja kui teil kosmoselaev “Zappa“t nähes suunurgad ei tuksle, olete oma huumorisoone kuhugi kaotanud.

„Black Heaven“ on minu jaoks tõeline üllatus ning samas ka tõeline vaatamisnauding - soovitan soojalt.