Elas kord... saiake. Saiake pärines kuulsast Hokkaido pagariärist ja tema sees oli ülimaitsev punastest ubadest täidis. Temasuguseid valmistati selles väikeses pagaritöökojas vaid 20 tükki päevas ning sestap võib öelda, et ta oli üks eriline saiake. Nagu kõik saiakesed, unistas ka tema ahjus kuldpruuniks küpsemisest, vitriinile uhkeldama pääsemisest ning lõpuks sellest, et keegi ta ostab ja endaga kaasa viib. Juhtus aga teisiti. Õnnetul kombel libises meie saiake ahjust väljavõtmise käigus plaadilt maha ja kukkus tagasi kuumavasse ahjupimedusse. Seal pidi ta, vaeseke, veetma veel 30 minutit, ehkki lubatud küpsetusajaks oli vaid 10 minutit. Saiakese saatus on vast ilmne – ta kõrbes ära. Ja kuna ta ära kõrbes, ei lubatud teda ka vitriinile ega leidnud ta ka uut omanikku. Ta jäi alles. Ta jäi üle. Tema nimi on Kogepan.

Johtuvalt oma nukrast seisukorrast andub Kogepan algul eraklusele ja masendusele ning haub murelikke mõtteid. Ta ei mõista, miks just temaga selline tragöödia toimuma pidi, ja tunneb kadedust teiste, laitmatult küpsetatud saiakeste suhtes. Vahel valdab teda tavapärasest rängem depressioonihoog ja, heites kompsukese õlale, põgeneb teiste saiakeste juurest. Olles mõnda aega norutanud ja suitsu kiskunud, naaseb ta aga alati koju tunduvalt paremas tujus – tõsi küll, seda ajutiselt.

Kogepanile pakub seltsi, tuge ja lohutust tema parim sõber ning saatusekaaslane Cream pan – samuti kõrbenud koorukesega kreemisai. Kahekesi joovad nad sageli piima, mis saiakestele mõjub üsna sarnaselt alkoholiga inimeste puhul, ja peavad pikki eksistentsialistlikke arutelusid. Peale Creami elab selles pagariäris veel hulgaliselt saiakesi ehk pane: nii kõrbenuid - täiesti söestunud Sumi pan, kleepuva glasuuriga Choco pan, tasakaalutu loomuga Mayonnaise pan ja ebaproportsionaalse peaga France pan – kui ka kaubanduslikuma välimusega – armsad pisikesed Kirei panid, ohtralt kaunistatud Choco spray pan ja kevadhooajal piiratud kogustes küpsetatav maasikajogurtitäidisega Ichigo pan.

“Kogepan”, mis põhineb populaarsel mangal, on nii mõneski mõttes veidi ebatavaline anime. Manga struktuuri meenutaval moel koosnevad ka “Kogepan”i kõigest neli minutit kestvad osad mitmest pisikesest, ent siiski terviklikust vinjetist. Joonistusstiil on äärmuseni lihtsustatud ja stiliseeritud, tegelaste välimus seetõttu väga isikupärane ja meeldejääv. Ei ole ka ime, et Kogepan on Jaapanis kiirelt tõusnud üheks enammüüdumaks koolitarvete/pudukaupade litsentsiks – ei ütleks ka ise ühest vingest Mayonnaise pani võtmehoidjast ära, kui selline võimalus avaneks! Muusika on sarnaselt animatsioonile lihtne, ent kaunis ja ülejäänuga täielikus sümbioosis. Kuid välistest atribuutidest olulisemaks on selle seeria juures õhkkond, mis näib olevat puutumata julma ja heitliku välismaailma mõjust.

“Kogepan” on sageli suisa hüpnotiseeriv. Imekspandav on viis, kuidas üksikute kaadrite, taustal kindlameelselt olukorda selgitava jutustaja hääle ja rahuliku muusika koosmõjul justkui avaneksid tillukesed filosoofilised tõed. Olgugi see kõik vaid silmapete, üks on kindel - “Kogepan” on anime, mis teeb väga vähesega väga palju.