Häiriv, sünge, julm, vägivaldne, häiriv.

Animed paistavad silma hea süžee poolest - eriti võrreldes Hollywoodi toodanguga. Jin Roh paistab omakorda animete seas silma meisterlikult ja kaasakiskuvalt loodud süžeega. Tegelased, sündmused - kõik on hästi välja mõeldud, suurepäraselt teostatud ja jätavad sind lihtsalt ammulisui ekraani jõllitama. Piisavalt palju keerdkäike, piisavalt palju ootamatusi, mis pärast tunduvad loogilised ja lihtsad, mitte pastakast välja imetud. Kuidas meisterlikult vaataja tunnetega mängitakse - üles ja alla, üles ja alla. Lõpupoole kahe peategelase vahelist stseeni jälgides tekib tunne, et kõik lõpeb veel hästi. Kusjuures juba ainuüksi selle stseeni pärast tasub "Jin-Roh" ette võtta, niivõrd kaunilt on see teostatud. Ning viimaks lõpp, mis oli tõeliselt häiriv. Ei mingit romantikat, ei mingit lootust… ainult julmus. Meistriteos.

"Jin-Roh"i tegevus toimub natukene alternatiivses maailmas, kus Jaapanis peale II maailmasõda toimunud ülesehituse käigus jääb palju inimesi vaeseks, kodutuks ning üldse õnnetuks. Lühidalt tekib selle tulemusena valitsusvastaseid terrorigrupeeringuid nagu seeni peale vihma ning nendega võitlemiseks luuakse eraldi politsei. Ka terroristid grupeeruvad ning liituvad suureks organisatsiooniks nimega "Sect". Kahe poole vahel käib verine lahing, milles tihti kannatavad ka süütud kõrvalseisjad.

Kazuki Fuse on üks terrorivastase politsei eriüksuse võitlejatest, kelle ülesanne on tabada teolt terroristid, kes parasjagu rahvarahutusi organiseerivad. Tabanud ühe pommikandva noore tütarlapse, peaks Kazuki ta maha laskma, kuid ei suuda. Selle asemel näeb ta oma silmadega, kuidas tütarlaps ennast õhku laseb. Taoline vaatepilt ei jätaks vist kedagi külmaks ning Kazukigi pole enam see, kes ta enne oli. Tahtes selle tüdruku kohta rohkem teada saada, teda paremini mõista, kohtub ta viimase õega, Kei Amamiyaga ning noored armuvad.

Ka selle armastuse kujutamine on teema omaette- selleks kasutatakse “Punamütsikese” muinasjuttu. Mitte “Punamütsikest”, nagu meie teda tunneme - head jahimeest ei ole ning vahetevahel muutub ka muinasjutt tõeliselt vastikuks. Aga üllataval kombel on idee suurepäraselt teostatud ning sobib suurepäraselt süžeega kokku. Mainida võiks ka, et filmis kutsutakse Punamütsikesteks pommikandjatest tüdrukuid ning "Jin-Roh" tähendab inimhunti.

Lisaks süžeele on ka animatsioon "Jin-Roh"is klass omaette - peamiselt käsitsi joonistatud, ning võib öelda, et animaatorid on sellega tõeliselt vaeva näinud. Kaunid taustad, detailsed tegelased, korduvanimatsioon peaaegu puudub. Kuna "Jin-Roh" ei ole eriti rõõmus anime, on ka animatsioon sellele vastav - tumedates toonides, sünge ja nukravõitu, tekitades nii edasirulluvale loole suurepärase tausta. Võitlusstseenid on eraldi teema - detailsed, sujuvad, verised. Just nimelt verised - sellega ei ole kokku hoitud ning mõningaid surmakohti on päris jube vaadata - nii reaalse tunde tekitavad nad.

Lühidalt: kui teile sünged ja hea süžeega animed meeldivad, on "Jin-Roh" just teile loodud.