„Riding Bean“ keerleb ühe mehe ja tema seikluste ümber. Meheks on Bean Bandit, „Roadbuster“, kuller Chicagos, kes tasu eest viib kohale eriti olulisi saadetisi, olgu selleks siis postkaart või rahaga põgenevad pangaröövlid. Viimasel ajal aga on Beanil probleeme tööotsade hankimisega, kuna tema taks – $40 000 – on veidi kõrge. Ent ühel hommikul tormab Beani elupaika keegi hr.Morris, kaasas teadvusetu 11-aastane tüdruk, ja väidab, et viimane on suurfirma Grimwood Company presidendi tütar Chelsea, kes on lunaraha saamiseks röövitud, ning palub Beanil tüdruk tagasi isa juurde toimetada. Hetk hiljem tulistatakse toa akendest sisse ning Morris saab surma. Nii võtabki Bean tüdruku ja läheb teda koos oma partneri Rally Vincentiga Grimwoodi villasse viima, ent tuleb välja, et asi ei ole sugugi nii lihtne, kui alguses paistis; lisaks peab Bean ka põgenema teda jälitava inspektor Percy eest, kes tahab Beani kätte saada muu hulgas tagaajamistes lõhutud 74 politseisõiduki pärast.

Ei tundu just kõige originaalsem süžee? Tegelikult ongi see rohkem ettekäändeks lõpututele tulevahetustele ja tagaajamistele, milles Bean oma tehnikaimest autoga osaleb. Märulifilmide õnnestumise ja läbikukkumise vaheline piir on kitsas, ning Riding Bean jääb sinnapoole piiri, kus keegi olla ei taha. Film on lihtsalt tüütu ja seda ei paranda ka magedad märulistseenid, kehvasti animeeritud tagaajamised ega kõrvust mööda libisev muusika. Tüüpiliselt filmile, kus peaosaliseks on püssitorudest väljuv tina, on tegelaste kirjeldus ja motiivid tagasihoidlikud, „Riding Beanis“ lausa olematud. Lisaks on tegijad läinud libedale teele ja Beanist on saanud kahtlaselt kuulikindel tüüp, kelle peale ei hakka ei seisva ja liikuva auto vahele jäämine (olgugi, et otsa sõitis talle Mini) ega ka kuul otsaette (huvitav, kus poes müüakse kuulikindlaid peapaelu?).

Muuseas, kas Rally Vincenti nimi tuli tuttav ette? Kui ei, siis on „Gunsmith Cats“i ülevaade veel lugemata. Bean Banditi ja Rally Vincenti tegelaskujude loojaks on nimelt sama mees, Kenichi Sonoda, kelle loodud tegelased seiklesid esmakordselt hoopiski paberil mangas „Gunsmith Cats“. Millegipärast (ilmselt litsentsivaidluste tõttu) näeb Rally „Riding Bean“is aga hoopis teistsugune välja. Kuigi endal pole olnud võimalust antud mangat lugeda, on kerge jääda uskuma, et viimane on tunduvalt parem kui käesolev film.

Animatsiooni ja muusika saab mõlemad koondada ühe sõna alla – keskpärane – ja sedagi abiks võttes 1989. aasta standardid. Animatsiooni kvaliteet on vägagi kõikuv, vahel talutav, vahel kaadreid vahele jättev ja suisa halb. Muusikaga on asi stabiilsem, kuid kui muusika on stabiilselt keskpärane, ei paranda see midagi.

Kokkuvõttes on „Riding Bean“ keskpärasuse musternäide, midagi sarnast filmidele, mida tehakse vaid (kaabel)televisiooni tarbeks ja mis kinolina iial ei näe. Suutmata end kuidagiviisi huvitavaks teha, on Riding Beani ainus positiivne külg tutvumaks lähemalt Kenichi Sonoda varasemate töödega, olles arvatavasti katselavaks kaks aastat hiljem ilmuma hakanud Gunsmith Cats mangale. Ainult fännidele!