„Ma olen Jura, Totaalne Jura“. Kui M.D. Geist saaks peaosa mõnes bondiaanas, tutvustaks ta end just niimoodi. Aga vaatame lähemalt...

Inimkond on koloniseerimas kosmoseavarusi, ent loomulikult pole õpitud konflikte rahumeelselt lahendama. Sobiva nimega planeedil Jura (inglisekeeles tõlkes Jerra) käib juba aastaid kodusõda Maa ülemvõimu vastase NEGUSROMi ja kohaliku valitsuse vahel. Saavutamaks sõjas ülekaalu, loob Jura valitsus eriüksuse M.D.S. (Most Dangerous Soldier), mis koosneb sõduritest, kellest biokloonimise tagajärjena on saanud ülimad tapamasinad – eesmärgiks ainult lõputu verevalamine. Ent nende tapahimu tõttu oldi sunnitud eriüksus likvideerima. Kuid selle asemel, et ülisõdurid hukata, otsustasid võimud käituda humaanselt ning saata iga sõdur eraldi kosmoselaevas teele tühjuse poole – lootes neid enam mitte kunagi näha. Juhtub muidugi vastupidi – mõned aastad hiljem kukub sõjakeerises planeedile kosmoselaev, kust astub elus ja tervena välja üks eelmainitud sõdureist – M.D. Geist. Kohtudes oma endiste sõjakaaslastega liitub ta nendega missioonil otsida üles ning peatada „Death Force“ – NEGUSROMi viimne kaitseliin, mis käikulaskmisel on võimeline hävitama viimsegi elusolendi planeedil...

Kuigi eellugu ja sissejuhatus on üpriski paljulubavad, on head ideed kusagil vahepeal pöördumatult kaotsi läinud. Mis oleks võinud olla üsnagi hea anime, on lihtsalt verevalamine viimse lõputiitrini. Ning verd voolab tõesti ojadena, mis peatuvad vaid hetkeks, tehes ruumi sündmustikule ja juhatamaks sisse uue tegevuspaiga, kus tapmine endistviisi edasi läheb. Kuna esiplaanil on eelkõige vastased, keda üsna mitmel viisil veristatakse, siis pole peategelaste arengu jaoks ruumi jäänud. Õigupoolest olulisi tegelasi peale Geisti enda polegi, ainukesteks mainimisväärseteks ettesattunud pätikamba pealiku (kes küll peale Geistiga kohtumist kaua ei elanud) kaaslanna ning sõjaväelaste komandör Kurz. Tegelaste areng piirdubki paari nende motiive iseloomustava lausega.

Animatsioon on, nagu keskpäraste ja päris viletsate animete puhul tihti kombeks, filmi parim külg. Kuigi „M.D. Geist“ lasti algupäraselt välja 1986. aastal ja „Directors Cut“ lisab vaid viis minutit varem avaldamata stseene, ei riiva animatsioon silma, vaid on sujuv ja korralikult tehtud. Muidugi ei maksa seda võrrelda kaasaegsete animetega, kuid arvestades iga, ei saa ka eriti kaevata.

Soundtrack... kuna ilmselt on tegijatel kogu aur läinud verevalamisele ning sellega seonduvatele heliefektidele, pole muusika midagi erilist. Märulile kohaselt on pingelisemad hetked ka pinget soodustava muusikaga, rahulikumatel hetkedel on ka muusika rahulikum. Huvitaval kombel mängis mõne järjekordse ohvri teise ilma saatmisel rõõmsameelne muusika, nagu oleks viimane rõõmus, et noaga silme vahele sai.

Kokkuvõttes paistab selle anime eesmärgiks olevat erinevate tapaviiside demonstreerimine, kuid ka selles osas pole midagi põhjapanevat saavutatud. „M.D. Geist“ on no-brainer – vaadates võib rahulikult aju välja lülitada või olulisemate asjadega tegelema jätta, sobides neile, kellele kõige olulisem on ohtralt pritsiv veri, mitte huvitavad tegelaskujud ja/või keeruline süžee. Minnes hetkeks anime-teemalt kõrvale, tekkis mul „M.D.Geist“i uuesti vaadates võrdlusmoment filmiga „Bad Taste“ – Peter Jacksoni üllitis keskendub samuti voolavate soolikate näitamisele, ent „Bad Taste“i puhul on tehtud teadlikult halb (ja naljakas) film. „M.D. Geist“ on samuti halb, kuid mitte sihilikult. Tarvitada ettevaatusega.