Tegevus toimub keskaegses Euroopas. Täpsem aastaarv või geograafiline punkt on täpsustamata. Kahe impeeriumi vahel käib juba üle saja aasta sõda ning sarja peategelane Gatsu on palgasõdur, kes lihtsalt oma igapäevast leiba teisi inimesi tappes teenib. Muideks, Gatsu mõõk tuletab meelde Sanouske oma Rurouni Kenshinis- tundub, et mina vähemalt ei jõuaks seda ka mõlema käega tõsta. Hiiglasuur. Kuid Gatsu kasutab seda äärmiselt osavalt. Ootamatult kohtub ka palgasõdurite armeega ning selle juht Griffith “värbab” ka Gatsu oma võitlejate ridadesse. Kuid Griffithil on oma unistus, mille ellu viimiseks on ta kõigeks valmis. Ning seiklus algab...

Teoreetiliselt algab. Kui te ei taha just alguses äärmiselt segadusse sattuda, siis alustage vaatamist teisest osast. Ning jätke esimene viimaseks. Põhimõtteliselt on esimene osa ühtlasi viimase eest ning ülejäänud 24 osa lihtsalt jutustavad, kuidas asi nii kaugele jõudis. Vähemalt soovitan esimese osa veel kord lõpus üle vaadata.

Esimene sõna, mis Berseki kirjeldamiseks mulle meelde tuleb, on vägivaldne. Järgnevad verine, sünge ja pessimistlik. Olgem ausad- see anime pole nõrganärvilistele ning aeg-ajalt muutub voolav verekogus juba naeruväärselt suureks. Gatsu võitlemas saja vaenlasega ning neid oma deemonlikult suure mõõgaga tükkideks raiumas, suured lahingud, salamõrvad jne jne. Igas osas sureb keegi ning tihti on tegemist suuremate veresaunadega.

Siiski, Berserk ei ole halb anime. Pigem vastupidi. Lisaks vägivaldsusesle on seal ka suurepärane süžee ja hästi välja kirjutatud tegelaskujud. Gatsu ja Casca (üks Griffithi salga leitnantitest) armastuslugu, või õigemini Gatsu, Casca ja Griffithi armastuskolmnurk paneb kaasa elama. Gatsu minevik, mida vaikselt välja tuuakse, tema motiivid ja ajendid - kõik see loob mulje elusast inimesest, mitte ekraanikangelasest. Samuti Griffithi ambitsioon - saada kuningaks - selle tagamaad, selle põhjused; selle saavutamiseks ette võetud meetmed. Kõik kokku moodustab tervikliku stoori, mida on nauding vaadata. Ning need tagaplaanil luusivad deemonid...

Halba ei saa öelda ka animatsiooni kohta. Võitlusstseenid on hästi joonistatud, maailm tundub elavana, ka deemonid on tõeliselt deemonlikud. Sama käib ka muusika kohta - ei riiva kõrva, kuid ei midagi eriti meeldejäävat. Ideaalne taustamuusika.

Asi, mis mulle Berserkis kõige rohkem vastu käis, oli viimane osa. Teoreetiliselt peaks viimases osas vähemalt mingitelegi küsimustele vastuse andma, kuid põhiliselt voolasid seal sõna otseses mõttes verejõed. Ning kui tegevus lõpuks kliimaksini jõudis, algasid lõputiitrid. Tõeliselt vihaleajav. Aga nagu ma mainisin – kui esimene osa üle vaadata, saavad nii mõnedki küsimused vastuse. Samas, veel rohkem jääb vastuseta.

Üldiselt - kuigi ülivägivaldne, oli Berserk nauditav elamus. Lastel ja nõrganärvilistel tuleks aga seda kui katku vältida.