On 16. sajand Jaapanis. Sügaval looduses elavad kaks ninjaklanni, kelle võitlejad ei ole päris tavalised. Lisaks väga kõrgetele võitlemisoskustele on osadel liikmetel ka erilised supervõimed, mille nad on saanud kas kohe sündides või siis omandanud aja jooksul. Kahe klanni suhted pole just kõige roosilisemad: iidne vihavaen on kestnud juba aastasadu. Ka mitmekümne aasta eest kehtestatud rahu ei kaota suurt vihkamist. Seriaali peategelased, Iga klanni Oboro ja Kouga klanni Gennosuke, on rahumeelsed inimesed ning vaenu ei poolda. Nad loodavad, et nende kahe armastus ja abielu suudab mõlemat klanni lepitada. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt ja kõrgemad võimud katkestavad rahu oma huvides. Tehakse kaks nimekirja klannide parimatest võitlejatest ja lastakse nad üksteise kõri kallale. Heitlus on julm ja surma saab väga palju tegelasi, sest hoolimata oma ülivõimetest on nad sama surelikud, kui iga tavaline inimene. Kaotatakse armastatuid, sõpru ning ka pereliikmeid. Armastajapaarile on pandud peale väga raske koorem: üks neist peab teise tapma.

Võin rõõmuga öelda, et „Basiliskis” on seda kõike: draamat, nalja, põnevust ning ka supervõimeid. Valdava osa moodustab siiski draama, mida on ka oodata animest, kus põhitegelasi hukkub lausa robinal. Kui te olete siiamaani arvanud, et te kunagi filmide lõpus ei nuta, siis valmistage end ette, see anime võib teile erandiks saada. Nii kurba armastuslugu ei suudaks keegi ükskõikselt jälgida.

Väga köitev on sarja vanamoodne õhustik. Tänapäeva maailmas tundub nii äärmuslik viisakus kuidagi tarbetu, aga tol ajal oli see tavaline. Kui teile meeldivad Jaapani iidsed kombed, ehitised ning kultuur, siis seda enam soovitan ma seda sarja vaadata.

Väga palju avaldab muljet GONZO stuudio kvaliteet. Võitlusstseenid on tõesti kenad ning karakterid superhästi välja ehitatud. Sedavõrd paljude tegelaste puhul on animes tihtipeale keeruline luua igaüks totaalselt erinev. Nii välimuselt kui ka iseloomult. „Basiliskis” on küll kaks tegelast sarnase väljanägemisega, aga kokkuvõttes on tulemus suurepärane ning lausa kutsub endale valima oma lemmikninjat.

Kahjuks tuleb nentida, et seriaali algus on väga veniv. Esimest korda vaadates see nii väga ei häiri ja isegi kannatab ära, aga teisel korral on olukord lausa piinav. Asjad võtavad vedu tasahaaval ja ka film hakkab sama kiirelt liikuma. Seetõttu on ka lõpu poole toimuvad sündmused juba väga äkilised ning lahendused liigagi kiired, kuid nuriseda ei saa. Kokku seotuna on Basilisk tervikuna väga hea loo arendusega.

Nagu tihtipeale animetes ikka, on ka siin tagasivaadeteepisoodidega veidikene liiale mindud. Nii palju infot pole tegelaste minevikust vaja teada. See võib küll huvitav olla, aga tuleks kokkuvõtvamalt ette kanda, mitte nii põhjalikult nagu seda seriaalis tehti.

Kiidaksin omalt poolt sarja tunnusmeloodiat, mis on esitatud Jaapani rokkbändi Onmyouza poolt. See sobib väga hästi seriaali nii tragöödilise kui ka põneva sisuga. Lõpuvideo on selle-eest juba kesisem.

Endale meeldis see anime just oma dramaatilise poole pärast, sest hukkunud armastust ja kurbi elulugusid oli seal küll ja küll. Sari peab oskama panna vaataja tegelastega samamoodi mõtlema ning tundma, et nad täielikult mõistaksid esinevaid kannatusi, sest muidu ei teki hingelist sidet sarjaga. „Basilisk” sai ülesandega enam kui hästi hakkama, sest veel enne pole ma nii sügavalt kaasa elanud nii paljude tegelaste õnnetustele ja õnnele, kuigi seda viimast ääretult vähe esines. „Basilisk” on ka selle poolest köitev, et ei ole suurt nunnutamist ja stiili lihtsustamist, vaid tegemist on tõsise seriaaliga, mille välimus läheneb filmi omale.

Ühesõnaga, kui otsite animet, mis tungib teie südamesse ja jääb sinna mõneks ajaks pidama, soovitan vaadata just „Basiliski”. Oma heade võitlusstseenidega on see parem kui mõni draamafilm ja pakub ülimat rahuldust. Julgen väita, et see on kõige kurvem anime, film või seriaal, mida elu sees näinud olen, aga tohutult vaatamist väärt.