"Ayakashi - Japanese Classic Horror" on üheteistkümne osaline animesari, mis koosneb kolmest klassikalisest Jaapani õudusloost: "Yotsuya Kaidan", "Tenshu Monogatari" ja "Bake Neko".

"Yotsuya Kaidan"-i autoriks on kabuki-teatri näitekirjanik Tsuruya Nanboku IV, kes kirjutas loo 1825 aastal. Näidendisse on sisse toodud päriselt toimunud mõrvalood ning lisatud hulganisti fictionit. Loo tegevus tõimub 18. sajandil. Tamiya Iemon, töötu ronin (meistrita samurai Jaapani feodaalsel ajastul), on armunud kaunisse naisessesse Oiwasse ja soovib temaga abielluda. Sellele on aga vastu naise isa. Peale abielu ja lapse sündi on Iemon vaesusest tüdinenud ning lootes saada tööd ühe rikka mehe juures, lubab ta abielluda mehe tütre Oumega ning mõrvata oma praeguse naise. Olles sündmuste käigust ahastuses, paneb Oiwa mehele ja kõigile temaga seotud isikuile hirmsa needuse.

Lugu jutustab antud loo autor Tsuruya Nanboku ise, kes täidab stoorit mõningate lisafaktidega ning lõpupoole räägib lähemalt sellest, mis kõik on "Yotsuya Kaidan"-i loo ümber toimunud. Õudukaks ma aga seda animatsiooniversiooni küll ei pea. Idee on hea ja näidendi ning filmina ilmselt tõesti õudne, aga animatsioon kukkus pigem välja halva õuduka või seebi-draamana. Mõned stseenid on siiski küllaltki jäledust tekitavad ning nina tõmbab krimpsu. Animatsioon on üldiselt hea, kuigi kogu selle kupatuse rikuvad ära tegelaste silmad. Ilmselt on arvestatud asjaoluga, et see lugu ise pole ka just kõige ilusamate killast ja ebameeldivad silmad lisavad õudust juurde. Taustamuusika on nauditav. Kasutatud on Jaapani traditsioonilisi pille, mis annavad loole eriti tugeva jaapani-maigu ja salapära.

"Tenshou Monogatari" on kirjutatud Kyoka Izumi poolt 19ndal sajandil. Lugu räägib keelatud armastusest jumala ja inimese vahel keskaegses Jaapanis. Himekawa Zushonosuke on kotkatreener, kelle tema meister, Lord Harima, saadab tagasi tooma äralennanud kotkast, Kojirout. Ta ei leia lindu, kuid kohtub ühe kena naisega, kes järves supleb. Kui Lord Harima saab teada, et Kojirou on lennanud neetud Shirasagi-jo lossi, käseb ta Zushonosuke sinna minna ja ta tagasi tuua. Lossis, kus kuulduste järgi elavad Wasuregamid (unustatud jumalad) kohtab ta seda sama kaunist naist, kes tutvustab end Tomi Himena ning sellest hetkest alates saab alguse nende keelatud armastus.

Animatsioon on sellel lool palju nauditavam kui esimesel. Silmad on antud animatsioonis äärmiselt ilusad. Ilus animatsioon ilusale, aga samas ka kurvale loole. Õudust pole selles loos aga kusagilt poolt näha. On armukolmnurk, isekas lord, unistused, piire ületav armastus, hirm ja ahnus. Tegelaskujund on sümpaatsed ja nendest on kerge aru saada. Siinkohal mõtlen ma eelkõige nelja põhitegelast, kelleks on siis armastajatepaar, Zushonosuke naine ja unustatud jumal Uba. Muusika millegi väga erilisega silma ei torka. Nauditav taustamuusika.

Kui "Yotsuya Kaidan" ja "Tenshou Monogatari" on näidendite põhjal tehtud ning osaliselt muudetud, siis "Bake Neko" on originaallugu. Tegevus toimub Edo perioodil (ka Tokugawa periood, 1603 - 1867). Lugu algab sellega, kui üks ravimeid müüv mees satub majapidamisse, kus parasjagu valmistutakse peretütre pulmadeks. Hetk enne kui pruut majast väljuda jõuab, et minna oma tulevase mehe koju, tapetakse ta salapärasel moel. Ravitseja kahtlustab, et tegu võib olla Bake Nekoga, kass-koletisega. Ta väidab, et teab viisi, kuidas Bake Nekot hävitada, kuid selleks peab ta teadma deemoni Katachit, Makotot ja Kotowari. Katachi on kuju, mille deemon võtab, kui peab inimese vastu viha. Makoto tähistab seda, mida deemon tahab ja Kotowari on põhjus, miks deemon ilmus. Järjest hakkavad perekonna liikmed surema ning Bake Neko tegevuse põhjuste leidmisel avaldatakse nii mõnigi perekonna hämar saladus.

Animatsioon on antud lool äärmiselt huvitav ja tavatu. Esialgu on seda ainult natuke harjumatu vaadata. Teemaga sobib see väga hästi kokku. Tegelased on omapärased. Eelkõige ravitseja ise. Mis mind üllatas oli see, et see maja, kus tegevus toimus, oli väga suur ja täidetud paljude tühjade ruumidega. Maja seinad olid ilusalt kaunistatud. Eriti need ruumid, kus põhitegevus toimus. Soovitan lausa neile eraldi tähelepanu pöörata. Kenad jaapanipärased joonistused. Sellel lool on ka väga huvitav kaameratöö ja taustamuutused. Muusika on igati sobilik ja jaapanipärane. Tegevust on huvitav jälgida. Ilmselt eriti neil, kellele meeldivad müstilised asjad. Küll aga ei ole soovitatav seda osa animest vaadata nõrganärvilistel. Eriti seda, mis puudutab lõppu. Kohati läks isegi süda pahaks vaadates, mida inimesed (antud juhul küll animetegelased) teha võivad. Muusika on igati nauditav ja sobilik. Kergelt jaapanipärane, nagu ka esimesel lool.

Üks asi, mis mind seeria juures häiris oli alguslaul. Selline hip-hopilik räpilik lugu ei sobi kohe üldse antud teemaga. See-eest on lõpulaul äärmiselt nauditav.

Üldiselt on tegu nauditava seeriaga, kuigi õudusžanrit ta küll ei täida. Kuna tegu on kolme erineva looga, mis omavahel kuidagi seotud pole, on väga lihtne mõned osad lihtsalt vahele jätta ja vaadata seda, mis endale kõige rohkem meeldib.