Tsukushi, vaesest perest pärit tütarlaps, kes oma vanemate auahnuse tõttu on saadetud õppima rikastele ja ilusatele mõeldud Eitoku eliitkooli, lubab esimesel koolipäeval hoida madalat profiili ja vältida sekeldusi. Sellest hoolimata satub ta üsna pea konflikti kooli kõige populaarsema pundiga F4 (Flowery Four), mis koosneb kõige kenamatest (igale maitsele midagi) ja kõige rikkamatest noorsandidest (see, miks nad endid lillemeeskonnaks nimetasid jääb iga vaataja enda välja nuputada). Igatahes on tegemist seltskonnaga, kes on valmis igaühega tüli kiskuma, ja kuna Tsukushi ei suuda oma suurt suud koomal hoida ning ühele “lillepoistest” jalaga lajatab, satub ta nende tähelepanu ja seega ka ülekoolilise tagakiusamise objektiks.

Pean tunnistama, et kujutatud “koolikiusamine” ajas mulle küll hirmu peale – vahendid algasid munade ja nisuidudega loopimisest ning lõppedes inimeste auto järel lohistamisega. Kõige selle taustal näis personal olevat seisukohal “las laps teeb mis laps tahab, peaasi et raha tuleb”. Ühesõnaga on olukord halb. Aga teatavasti on korduvalt dokumenteeritud olukordi, kus röövitud armuvad oma vangistajatesse. Ka käesolevas loos on rakendatud sarnast võtet - küll veidi modifitseeritult: Tsukushi ei armu mitte ainult oma peamisesse piinajasse Tsukasasse, vaid ka tema sõpra.

Suuremat osa tütarlapse järgnevatest hingepiinadest (ja tegelikult suuremat osa seerias toimuvast) kirjeldab minu arvates kõige paremini ütlus “nagu kits kahe heinakuhja vahel”. Nimelt kaldub tüdruku süda kord introvertse ja minu kui kõrvalseisja arvamuse kohaselt suhteliselt tõrjuvalt käituva Lui (kirjapilt kontrollimata) poole, siis jälle paelub teda vägivaldne (peksab kõiki ja kõike suhteliselt valimatult) ja lärmakas Tsukasa. Ja erinevalt tavaelu pragmaatikast, kus tütarlaps valiks selle, keda ta kätte saaks (antud juhul Tsukasa, kellele Tsukushi poolne käte ja jalgadega tümitamine ning “bakaks” kutsumine näib üsnagi meeldivat ja kes omale pähe on võtnud, et just sellise naisega peaks ta oma ülejäänud elu koos veetma) ning õhkab vaiksete ja endassetõmbunud silmarõõmude järele (antud juhul siis Lui, kellel omakorda on vanem naisterahvas sihikul), üritab meie kangelanna neid mõlemaid kordamööda hoovi tõmmata, korrates samal ajal endale, et ei soovi kellelegi haiget teha. Ja loomulikult kukub, minestab ja vigastab ta ennast pidevalt, et mehed teda vaheldumisi päästa saaksid. Njah.

Asi, mis mulle teemaarenduses üsna tugevalt närvidele käima hakkas (lisaks kangelanna täielikule otsustusvõimetusele), oli pidev rikkuse rõhutamine ja selle üle ahhetamine (ja uskuge mind, seda oli palju). Ideeliselt taheti küll näidata, et raha ei ole elus kõige tähtsam, kuid praktiliselt kukkus see üsna haledalt välja – eriti arvestades, et peakangelannal polnud midagi võõra raha eest reisimise jmt vastu, hoolimata sellest, et teda sealjuures mõnitati ja ahistati.

Kõrvaltegelastest väärib mainimist (mõteldes samal ajal – miks seda küll vaja pidi olema?) õpetaja, kes ilmutab end kord kümne osa jooksul ja jagab siis raskestimõistetavaid botaanilisi tarkuseteri. Lisaks figureerivad ekraanil aeg-ajalt ahned esivanemad ja tüütu lapsepõlvesõber, kelle ülesandeks on pakkuda koomilisi vahepalasid (üsnagi ebaõnnestunult).

Kokkuvõtvalt koosnebki lugu tütarlapse kõhklustest kahe kuhja, vabandust, mehe vahel, koos kohustuslike takistustega suure armastuse teel (kadedad rivaalid, kurjad esivanemad ja suutmatus oma “südant avada”).

Joonistusstiil on kohati ehk harjumatu nendele, kes pigem viimasel ajal valmistet’ animet vaatavad (minule näiteks :) – eriti ebatraditsioonilisena tundus mulle peakangelanna välimus, ent praegu ei oskagi täpselt seletada, miks. Võibolla olid ta silmad liiga ümmargused või soeng liiga sorakas. Eks vaadake, ja kui ära tabate, siis öelge mullegi. Peamiselt armastasid kunstnikud joonistada lähivaateid hirmus või üllatuses avardunud silmadest ning tuules lehvivatest seelikutest. Loodust on enamasti kujutatud ideaalse ja pastelsena – kena vaadata, aga erilisi emotsioone ei tekita. “Väga kaunis” ütleksin vaid lõpuloo taustaanimatsiooni kohta, kus minimaalsete värvide ja kujunditega on vägagi mõnus meeleolu loodud.

Tunnusmeloodia kuulus ilmselgelt eelmisesse sajandisse ja ei vastanud just minu muusikalisele maitsele – seetõttu jätsin selle ka enamasti vahele. Taustamuusika oli just nimelt see, mida nimi lubab – taustal, natukene meeleolu kujundav, iseseisvalt tähelepanu mittepälviv. Tähelepanu tõmbas vaid see, kui aeg-ajalt nukralt viiulit kääksutati. Endale oleksin valmis muretsema vaid lõpuloo ja võimalik, et sellegi vaid animatsiooni poolt loodud positiivse meelestatuse tõttu.

Kokkuvõttes – annab adekvaatse pildi puberteedieas oleva ja kroonilise otsustusvõimetuse käes vaevleva tütarlapse sisekaemustest. Kohati on üsna emotsionaalne – tõenäoliselt mõjub tugevamini just hellameelsematele meie seas. Minu jaoks oli loo tempo liiga aeglane ning peakangelanna käitumine sundis mind liiga sageli kas peoga otsaette laksama või pehmemaid sõimunimetusi kasutama. Soovitan ekstreemse seebikapuudulikkuse raviks.

Ahjaa – sellel variandil, mida mina kaesin oli võimalik valida vaid inglise- või jaapanikeelse audio vahel. Seega olin sunnitud kuulama kohutavalt ameerikalikku pealelugemist, mis mind võibolla samuti selle seeria suhtes tõrksamaks meelestas.