Kui lugesin, et „Gankutsuou“ orignaalidee autoriks on Alexandre Dumas ning see põhineb romaanil „Krahv Monte Cristo“, valdas mind korraga kahtemoodi tunne. Ühest küljest on ju see lugu juba nii ära leierdatud, tehtud sellest mitu filmigi. Teisest küljest aga tekkis uudishimu - kas on võimalik nii tuntud lugu jutustada siiski haaravalt? Otsustasin anda sellele seeriale šansi.

Olles ära vaadanud ühe episoodi, olin ma miskipärast juba kindel, et mulle hakkab see seeria meeldima. Algusest peale hakkas avalduma „Gankutsuou“ eripärane barokk-futuristlik maailm, kus sõidavad ringi voolujoonelised tõllad, mille ette on rakendatud robotitest hobused. Tegevus toimub umbes aastal 5050 ning peategelasteks on tolle aja Pariisi aristokraatide koorekihti kuuluvad perekonnad ning loomulikult krahv Monte Cristo, kes on saabunud paarkümmend aastat tagasi enda süüdi lavastamise ning süvakosmosesse piinlema saatmise eest reetjaile kätte maksma. Kuigi selline kokkuvõte kõlab lihtlabaselt, on tegemist siiski sügava ning emotsionaalse looga, mis on täis konflikte, dilemmasid, ohverdusi, meeleheidet, armastust, igatsust, kadedust, vihkamist, spliinilikku tüdimust. Nagu nagu säärasele romaanile kohane, ei puudu siit ka duellid.

„Gankutsuou“ lugu on esitatud hästi, kuid mis tegelikult sellest seeriast minu jaoks pärli tegi, on kunstiline tase. Tundub, et seeria kallal töötanud disainerid ning kunstnikud on võtnud asja tõsiselt. Lisaks sellele, et baroklik maailm ja unenäoline tulevikunägemus on mastaapselt kokku sulandatud, on nokitsetud ka detailide kallal. Eelkõige avaldab muljet rõivaste ning liikumisvahendite disain, kuid ka arhitektuur ja sisekujundused. Rõivaste tekstuur on üldjuhul justkui mitmekihiline ning liikuv, tihti paistab rõivastelt veel mingi alamsõnum teksti kujul.

Kogu üldine värvilahendus on kirevalt „ilutsev“ nagu barokile kohane ning lisaks tundub, nagu oleks seriaali tegijad olnud tootmise ajal kange narkootilise aine all – niivõrd liigub, läigib ja pöörleb kõik. Tõtt öelda hakkas alguses lausa pea ringi käima, kuid hiljem silmad harjusid ning see tundus sobivat seeria üldise stilistikaga.

Samuti avaldas muljet seeria helikujundus. Foonid olid mitmekesised, valitud hoolikalt ja lisasid atmosfääri, mitte nagu mõnes teises seerias, kus puudulikku helindamist varjatakse kõvaks keeratud taustamuusikaga. Muusika ise aga sobis samuti üldise kunstilise suunitlusega, olles veidi baroklik, kuid siiski tänapäevases võtmes.

Kui „Gankutsuoule“ midagi ette heita, siis esiteks kohati 3D-graafika sobitamine pealejoonistatuga või nende mitte väga sujuv vahelduv kasutus, teiseks mõningad ebaühtlused loo jutustamises. Kolmandaks aga loo kulminatsiooni ajastus – sellel oleks justkui kaks harja ning esimene tundub olevat emotsionaalsemgi kui viimane, mistõttu tundub lõpplahendus veidi lahja ning hoolimata traagikast siiski kuidagi liiga roosiline. Kuid see probleem on juba universaalsemat laadi – kuidas teha veel vägevam lõpp asjale, mille kestel oled juba andnud endast parima? Sellegipoolest ei suutnud need vead minu jaoks muuta seeria üldist pilti.

Kokkuvõttes võiks öelda, et „Gankutsuou“ ei ole arvatavasti sobilik igale maitsele oma üsna erilise joonistus- ning tekstuuristiili tõttu, kuid minu jaoks tekitas see seeria huvitavalt seguse emotsiooni, mida ei saagi teksti panna – see on helide, visuaalide ning tunnete kogum, mille sõnum jõuab kohale alles sellele kaasa ning sisse elamisel.