Aastal 1982 ilmus anime nimega "Super Dimensional Fortress Macross“. Too anime sai koheselt klassikaks ning ennäe imet, vaid 12 aastat hiljem ilmus sellele järg nimega „Macross 7“.

„7-s“ on inimkond teda tabanud katastroofist toibunud ning alustab galaktika koloniseerimist. Kolonistid saadetakse välja hiiglasuurte laevastikega ning anime nimigi pärineb ühest sellisest laevastikust- nimelt seitsmendast „Macrossi“ laevastikust. Anime alguseks on laevastik olnud teel juba seitse aastat ning seni on reis sujunud probleemideta.

Loomulikult nii ei saa asi kesta ning „Macrossi“ ründavad tundmatu päritolu ja arusaamatute kavatsustega tulnukad, kes kõigele lisaks kasutavad veel relvi, mis mitte ei tapa inimesi, vaid jätavad nad koomasse. Muidugi, aeg-ajalt kipuvad nad ka tavalisemaid relvi kasutama ja inimesi lihtsalt taevast minema pühkima.

Kõik see tundub olevat aluseks väga tavalisele mecha-animele, kuid nagu „Macrossis“ kombeks, on kusagil sees väike kiiks. Seekordseks kiiksuks on bändi „Fire Bomber“ solist Nekki Basara, kellel on oma mecha ja kes lausa põleb soovist võitluskeerisesse sekkuda. Olles väga piloot, ei tekita vastased talle erilisi probleeme... kuid nagu mainitud, on asja juures väike kiiks. Nekki ei taha vastaseid taevast alla tulistada, tema suureks sooviks on hoopis neile laulda. Isegi tema mecha juhtimine käib tavaliste kangide või kuulikeste asemel täiesti korraliku basskitarriga. Ehk siis- parim võimalik kiiks. Igatahes peaks siililegi selge olema, et just Basara laulud on need, mis aitavad pahade tulnukatega toime tulla. Pigem on meeldivaks üllatuseks fakt, et see ei juhtu koheselt, vaid alles ajapikku tuleb ilmsiks, et Nekki laulud vastaseid mõjutavad.

Loomulikult ongi Nekki Basara „Macross 7“-e peategelaseks. „Fire Bomberisse“ kuulub peale tema veel meeldivalt kirju seltskond- vana ja rahulik Ray, zentradist väga sõnaaher trummar Veffidas ning esimesest „Macrossist“ tuntud pilootide Maximiliani ja Milia (kellest üks on muideks Macross 7-e laevastiku juht, teine Macross 7-e linnapea) noor, sinisilmne ja roosajuukseline tütreke Mylene.

Kui peategelasteks on rokkbänd, siis võib loomulikult oodata ka muusikat. „Macrossis“ on seda meeldivalt palju. Suurem enamus lugudest olid isegi head. Ning neid lugusid oli palju. Erinevalt osadest teistest muusikaanimedest nagu näiteks „Full Moon wo Sagashite“, kus 52 osa vältel lauldi ainult paari laulu, nii et kõrval nendest lookestest viimaks pilli lõid, on „Macrossis“ neid lookesi üle 20-e ning iga paari osa tagant tullakse välja uuega. On rahulikumaid ballaade, on mõnusat rokki, on ka tsipa poppi. Muidugi, mõningaid laulukesi esitatakse rohkem kui teisi, kuid sellest hoolimata ei teki tunnet, et „ei, mitte jälle see lugu“. Lühidalt, „Macross“ rokib. Täiega.

49-t osa täidab lisaks lahingutele ja rokile ka müriaad kõrvaltegelasi. Sõjaväelased, tsiviilisikud, stalkeritest lillekimpudega tütarlapsed, rokkartibid, hullunud sõjaväeteadlased. See võimaldan nii mitutki huvitavat kõrvalliini, lisaks veel kõikvõimalikke tsipa humoorikaid episoode (näiteks äärmiselt boheemlasliku Nekki suhted ülirange distsipliiniga harjunud sõjaväelastega). Üldiselt on nii pea- kui ka kõrvaltegelased omapärased, usutava iseloomuga ning mõnusad vaadata.

Kahjuks ei saa öelda sama vastaste kohta. Enamik tuleb kohale, ütleb paar lauset, saab peksa, ütleb veel paar lauset, põgeneb ja tuleb järgmises osas tagasi. Siis ütleb jälle paar lauset jne jne. Keegi unustas vastastele iseloomu külge haakida ning tegemist on absoluutselt mõttetute tegelastega. Välja arvatud 2 vastast, kellel on loos isegi üsna tähtis osa mängida. Ülejäänude puhul on peamiseks reaktsiooniks lõualuude paigast haigutamine.

Animatsioon on oma aja kohta väga hea- eriti just tegelaste ja taustade puhul. Samas, kosmoselahingud jätavad üsnagi üheülbalise mulje ning tihti kasutatakse korduvkaadreid. Nekki Basara on nad suutnud igatahes äärmiselt „cooli“ joonistada.

Nagu varem mainitud, „Macross 7“ rokib. Täiega. Vaadake ja nautige. Fire Bomber!