Täiesti tavalisel päeval, mil kogu elu on muutumas väljakannatamatult rutiinseks, teeb 14-aastane Tanaka Yukio tänavaterägastikus otseteed otsides vea ja satub kogemata valele tänavale, saab peksa ja kohtab erakordselt ebatavalise välimusega koera, kelle nimeks Beck. Ja sellest peale muutub ta elu. Ei, mitte kapitaalselt ja päevapealt, vaid üsna tasakesi. Esimene live-kontsert. Esimene Dying Breedi plaat. Esimene kitarr. Valutavad sõrmed. Koolikiusamine. Ujumistreeningud. Sabotaaž. Armukadedus. Meeleheide. Talent. Ahnus. Kalapüük. Sõprus.

Aastad mööduvad ja väikesi muutusi saab kokku palju, need koonduvad, koonduvad veelkord ja moodustavad omapärase kombinatsiooni, mis kõik kokku annavad “Beck”-ile vastupandamatu rütmi ja voolavuse.

Kui te olete käesolevaks hetkeks leidnud, et sisukirjeldus on napp, pean teid veelgi pahandama – see on ka kõik, mida ma kavatsen "Beck"-i sisust edasi anda. Sest kõigi sündmuste kirjeldamiseks pole piisavalt ruumi ja suuri sündmusi ei tahaks ette ära rääkida - vähemalt minul oleks see röövinud suure osa vaatamisrõõmust. Mida ma siis olen nõus veel mainima? Vahest ehk tundeid, mida kogesin - poolehoid, põlgus, häbi, rõõm, imetlus, nukrus, ootus, kannatamatus, pahameel… Vaadake ja veenduge ise, aga olge hoiatatud – 2 päeva jooksul oli "Beck" ainus, millele ma tahtsin keskenduda ja seda ajal, mil atesteerimiseni jäänud päevi võib juba sõrmedel kokku lugeda.

Mida siis veel? Kuigi sisu oli hea, kannab väga suurt osa "Beck"-ist muusika – kiired ja aeglased, uued ja juba korduvalt kuuldud ning seetõttu pähe kulunud meloodiad. Kui te eelistate rock-muusika sugemetega palasid ja olete nõus andestama ka kohati üsna konarliku inglise keele, peaks "Beck"-i OST teid nii täielikult kaasa haarama, et varsti tabate end tänaval kõndides kummalise sõnastusega viisijuppe ümisemas. Vähemalt mina tabasin.

Muusikat toetab joonistusstiil, mis on kõige ülejäänuga suurepärases kooskõlas – tumedad värvid ja tegelikult üllatavalt pehmed jooned. Sume valgus. Asi, mida enda suureks rõõmuks märkasin, oli kunstniku kiindumus T-särkidesse Erinevalt väga sagedaseks saanud tavale kujutada samu tegelasi samades riietes (et ameeriklased neid ikka eristaksid?), oli suurt mõnu tuntud erinevate kirjade ja piltidega kehakatete joonistamisest – nähtus, mida ma kahe käega toetan.

Kõige ülalkirjeldatu keskel kohtuvad erinevad inimesed, keda kõiki ühendab see, et nad on oma ala parimad.

And thus Beck was born.

That is the stuff of legends – üks neist, mille vaatamist ei saa lõpetada ja mille lõppedes on nii kohutavalt kahju…