Kujutage ette ühte Sony allüksuse ajurünnakut kusagil Tokio kontoris. Jaapanlased istuvad laua ümber, kõigil eest pudelid „juicu-ga” ja vaidlevad, et mis animet järgmiseks teha. Ma kujutan ette, et diskussioon oleks võinud kujuneda järgmine:

- Ooh, mechad on lahedad, paneme need kohe kindlasti sisse.
- Jah, aga piraadid on ka lahedad. Kõigile meeldivad piraadid. Teeme õige mechapiraadid! Või siis piraat-mechad!
- Aga mehed! Miks peavad piraadid pidevalt vee peal olema? See on ju igav. Palju lahedam oleks, kui meil oleks allveepiraadid. Suure emalaeva ja paljude väikeste mechadega!

(Tormilised kiiduavaldused!)

- Nii, praegu on meil mechadega allveepiraadid! Veel ideid?
- Nooh, kuidas oleks, et tegevust ei toimu mitte Maal, vaid Marsil?
- Aga Marsil pole ju meresid?
- Tühja kah, joonistame!

(Jällegi tormilised kiiduavaldused!)

- Niisiis, mechadega allveepiraadid Marsil!
- Aga miks mitte panna sinna sekka ka armas kõnelev kass! Kassid on ju nii lahedad. Kõnelevad kassid topeltlahedad!
- Suurepärane! Aga paneme siis sekka delfiini ka!
- Mis, too ujub siis laeva kõrval?
- Ei-ei, paneme ta mingisse ülikonda ja laseme ta mööda laeva ringi jooksma!
- Ooo, lahe!
- Lahe küll, aga mida nad seal tegema hakkavad?
- Vahet pole, on aeg-ajalt kohal ja näevad lahedad välja.

Muidugi, minul puudub täpne ettekujutus, mismoodi see nõupidamine välja nägi. Aga tulemust vaadates tundub, et just sellise ajurünnaku tulemusel ilmuski anime, millel pikk ja lohisev nimi „Kenran Butou Sai - The Mars Daybreak”.

Tegelikult pole loo peategelaseks ei rääkiv delfiin ega ka kõnelev kass, vaid hoopis tavaline nooruk nimega Gram River. Tavaline selles mõttes, et müstilise taustaga, kummalise kaelakeega ja loomulikult kaasasündind mechapiloteerimise oskustega - ehk siis tüüpiline keskmine animekangelane. Lisaks on nooruk küll heasüdamlik, kuid mitte just kõige värvilisem kriit kriidikarbis. Kui ta esimeses osas päästetakse kindlast uppumissurmast, kuna tema kaelasolev asi lööb sätendama ja meelitab kohale nähtavasti lähikonnas hulkunud üksiku mecha, ei tee Gram sellest erilist küsimust. Täpsemalt öeldes ei suuda Gram kogu asja vastu grammigi huvi tunda. Muidugi, animes ei räägitud täpsemalt Marsi mechadega varustatusest ning kes teab, äkki leiab paartuhat noort hakkajat tüüpi iga päev mõne mecha ja alustab karjääri piraadina.

Viimast Gram nimelt teebki- liitub piraatallveelaeva „Aurora” rõõmsa meeskonnaga, kuhu kuuluvad lisaks eelpoolmainitud kassile ja delfiinile veel mitu-mitu erinevat inimest. Lärmakas ja mõtlematu poisiklutt; prillide ja pikkade juustega tõsine ja ülihea mechapiloot; vägivaldne neiukene; vanapoolne, kuid endiselt elujõudu täis naiskapten ja nii edasi. Nimekirja võib lõpmatult jätkata, kuid üldjuhul on tegemist keskmiste standardtegelastega, keda on juba 100 korda varem nähtud. Piraatide värk, pole mingi probleem mõnele teisele animele abordaaž teha ja paar tegelaskuju sisse vehkida.

Lisa sinna veel „Aurora’t” taga ajavad sõjaväelased, kellest üks paistab Grami noorpõlvearmastus olevat. Kõik oleks tore, kui sel neiukesel oleks natukenegi tervet mõistust ja loogikat. Või õigemini, kõik oleks tore, kui neiukest ei reklaamitaks kui Maa sõjaväeakadeemia tipp-produkti, sest tema käitumine on 90% ajast ebamõistlik ja ülejäänud 10% lihtsalt loll. Kui selline on Maa eliitkooli tase, siis... Nende kooliaastate jooksul ootaks, et neiule on vähemalt tsipa distsipliini ja käskude täitmist õpetatud, aga nohh...

Ka süžee pole just kiita. Ütleme nii- kui süžee oleks allveelaev, oleks see ammu põhjas. Lekib teine nii hirmsasti. Eelpool mainitud müstiline kaelakee, salapärane aare, muistsed marslased (siiski esimesed kolonistid, mitte tulnukad), erilised mechad, ka eriline allveelaev. Parim näide oleks see, kui üks piraat seeria algusest peale kiitleb, kui „üksik hunt” ta on. Kuidas ta kellegagi kunagi koos töötada ei kavatse. Ennäe imet, poole seriaali pealt võtab ta aga endale äkki õpipoisi. Kõik see kokku muutub supiks, millel eriline mõte puudub.

Üllatav on pigem fakt, et too supp on aeg-ajalt isegi täiesti helbitav. Mõned stseenid on piisavalt naljakad, mõned panevad muigama, mõned kaasa elama. Tõsi, mõned on jaburad ja päris paljud on mõttetud. Üldkokkuvõttes tasakaalustavad head ja halvad teineteist ära, jättes anime tsipa alla keskpärase.

Soovitav vaadata, kui meeldivad rääkivad delfiinid ja Marsi allveepiraadid. Kui mitte, siis on kasulik oma aega teisiti raisata.