Kauges tulevikus on inimkond nende endi poolt elamiskõlbmatuks muudetud Maalt (loe: Terralt) lahkunud. Kanda kinnitatakse teisel planeedil. Oodates Maa naturaalset taastumist inimeste kätetöö mürgistest viljadest, rajavad esimesed kolonisaatorid enda üle valvamiseks arvutid. Nad loovad tehisintellekti poolt juhitava "SD Süsteemi", mis edaspidi kontrollib inimeste elusid ja hoiab neid n.ö. "lõa otsas", et ei korrataks oma eelkäijate vigu ega tormataks tagasi alles taastuvale Maale.

Lapsed sünnivad katseklaasides - nende eest kannavad hoolt suvaliselt valitud vanemad, meeste ja naiste tunded on kontrolli all. Inimesed elavad näiliselt utoopilises maailmas. Kui laps jõuab noorukiikka, s.t saab 14 aasta vanuseks, ootab teda ees "ärkamispäev", mille käigus kustutatakse tema senine mälu ja algab õping saamaks linnale kasulikuks kodanikuks ehk mutrikeseks üldises arvutite poolt juhitavas steriilses masinavärgis. Antud toiming praagib välja kõik süsteemile potentsiaalselt kahjulikud indiviidid nagu teisitimõtlejad, unistajad, invaliidid, mentaalselt tasakaalutud ja - mis kõige olulisem - "Mu"-d. "Mu"-sid, ehk telepaatiliste võimetega inimesi peetakse uues maailmas koletisteks ja nad kuuluvad üleüldisele hävitamisele. On üldlevinud arvamus, et "Mu"-de ainueesmärk on süsteemi lõhkumine ja arvutite poolt loodud maailma hävitamine. Ometigi - vaatamata oma füüsiliselt habrastele kehadele - õnnestub mõnedel telepaatidel süsteemist põgeneda ja inimkonna eest varjudes oma elu alustada.

Kui jõuab kätte noore Jomy Shin’i "ärkamispäev", avastatakse temas peituvad telepaatilised võimed. Nooruk kuulub hävitamisele, ent ta päästetakse üle noatera "Mu"-de poolt. Jomy siseneb telepaatide maailma ja õpib tundma tõelist tõde "Mu"-de, arvutite ja nende utoopilise linnakese kohta.

Tegemist on eepilist laadi animega. Keskendutakse inimeste ja telepaatide vahelisele võitlusele. Filmi tegevustik hõlmab suhteliselt pikka ajavahemikku - oma kakskümmend aastat.

Esmapilgul tundub see ju olevat vana kulunud, sadu kordi läbikulutatud mudel: näiline utoopia, mis ühele helgemale indiviidile hakkab paistma antiutoopiana. Heitlus teisitimõtleja ja valitseva korra vahel, mis kätkeb endasse veel arvuteid, androide, roboteid, telekneetilisi võimeid ning mõtisklusi teemal "milline on ideaalne ühiskond?". Kohe tulevad meelde klassikasse kuuluvad "Akira" ja "Metropolis", miks mitte ka äsja taas ekraniseeritud "Appleseed". "Terra e..." on ülesehituselt tüüpiline näide loost, mis keerleb inimkonna teadusliku progressiooni lõpplahenduste ja võimaliku düstoopilise ühiskonna tekke ümber. Ulmekirjanikud nagu Stanislaw Lem, Arkadi ja Boriss Strugatski ning Isaac Asimov kirjutasid sellest juba 1960ndatel.

Kuid mis mind "Terra e..." puhul hämmastab, oli anime tundeküllasus ja see, kuidas keeruline lugu antakse edasi äärmiselt arusaadavalt ja selgelt. Kordagi ei teki loo arengu jooksul segadust ega tunnet, nagu üritataks kahe tunni sisse mahutada rohkem, kui 120 minutit lubavad (vastupidiseks näiteks "Akira"). Film sunnib tegelastele kaasa elama, nende erinevad otsused ja reaktsioonid tunduvad loogilistena. Karakterid on omanäolised ja üksteisega tugevates kontrastides.

Mulle meeldis, et see oma olemuselt ulmeline eksistentsiaal-problemaatiline linateos ei tõmmanud erinevalt paljudest teistest omataolistest animedest otsi hõlpsasti kokku probleemi lahendamisega eksistentsi lõpetamise teel, vaid suutis ka lõpuminutitel mõtlema panna.

Visuaalsest küljest on „Terra e...” üpriski positiivselt üllatav. Anime joonistatud ju kaheksakümnendate alguses ja tolleaegsed tehnilised vahendid ei ole kahtlemata tänapäevastega võrreldavad. Pilt liigub sujuvalt ja koloriit on ilus.

Häirima hakkas, et paljud meestegelased olid väliselt väga sarnased. Tekib tunne, nagu ei oleks animaatorid viitsinud tegelaste välise isikupära kallal eriti vaeva näha.

Nõrgim lüli terves animes on muusika. Kogu muusikaline kujundus juhatatakse sisse yokokannolike harfitoonidega, kuid mingil hetkel hakkab kõlaritest kostuma midagi, mille kohta republic tabavalt ütles: "Kas see peaks mingi ”tribute to ABBA” olema?"

Kokkuvõtteks. Oli äärmiselt meeldiv üllatus. Pani mõtlema ja andis aimu sellest, kust kõik need sci-fi animed alguse saanud on.