„Koi Kaze“ on minu jaoks üks mõtlemapanevamaid seeriaid, mida viimasel ajal (ja tegelikult üleüldse) näinud olen. Esmalt sisust:

Loo peategelaseks on Koushiro, kes hakkab lähenema oma 30-ndale eluaastale. Tema elus ei ole midagi väga erakordset või väljapaistvat – ta elab endiselt koos oma isaga; ta teeb tööd, mida küll oskab, ent ei armasta; ta elukaaslane leiab endale uue mehe ning selle tagajärjel taipab Koushiro, et pole oma elus kedagi tõeliselt armastanud. Siis aga kohtab Koushiro rongis 15-aastast koolitüdrukut, kellega ta veedab meeldejääva ja tunneterohke päeva lõbustuspargis.

Kõlab paljutõotavalt. Koushirolgi näib olevat võimalik kohtuda inimesega, kes teda mõistab ja keda ta võiks armastada. Paraku selgub, et toosama tütarlaps on Koushiro noorem õde Nanoka, keda ta pole 10 aastat näinud, ning kes nüüdsest hakkab elama temaga samas majas. Nanoka on oma suure vennaga kohtumisest juba ammu unistanud ja üritab teha kõik, et Koushiroga hästi läbi saada. Sama sooviks ehk Koushirogi, ent päev lõbustuspargis on andnud sellele suhtele hoopis teistsuguse alguse ja nõnda on Koushirol üha raskem mõtelda Nanokast kui oma nooremast õest ja üha sagedamini lipsavad tema kujutlustesse fantaasiad Nanokast kui noorest ihaldusväärsest naisest.

Ja nõnda see suhe siis arenema hakkab.

Antud animes puudusid minu arvates „sündmused“ kui sellised - kogu lugu tundus koosnevat üksikutest hetkedest, mis olid tegelasjujude igapäevasest „ärkan-söön-töötan-magan“ rutiinist välja nopitud. Loo sidusid tervikuks peategelase Koushiro mõtted ja tunded, mida need sündmused esile kutsusid. Ning pean tunnistama, et seeria esimeste osade puhul jooksis Koushiro sisekaemusi jälgides korduvalt mu oma mõtetest läbi väljend „pervert“ – kord suuremate ja kord väiksemate tähtedega kirjutatult, sest see, millele vihjati, tundus minu jaoks liiga võõras. Ent kuigi ma korduvalt tahtsin edasisest vaatamisest loobuda, ei teinud ma seda mitte, ning olen praegu oma otsusega väga rahul - viimaste osade puhul ei kuulunud tülgastus ja põlgus minu poolt kogetavate emotsioonide hulka. Millega need asendusid, jätan igaühe enese avastada.

Animatsioonist jäi silma see, et väga palju oli kasutatud tumedaid värve – pruunid, mustad, tumerohelised. Üheskoos muusikaga (millest mulle küll miski peale algusloo meelde ei jäänud, kuna keskendusin loo sisule) aitas minu jaoks just värvikasutus luua väga tugeva tausta kõikvõimalike emotsioonide esile toomiseks.

Mida lõpetuseks ütelda?

Võibolla seda, et kuigi olin kindlalt plaani võtnud vaadata vaid ühe osa „Koi Kazet“ korraga, nägin viimast osa lõpetades kellal numbrilaual rohekalt helendavat 01.24, mis tähendas, et on aeg minna magama, kuna homme peab jälle kord minema tööle...