Kusagil paralleeluniversumis asub teine maailm. Meenutab too tsipa inimeste oma, kuid samas erineb sellest suuresti. Tõsi, peamised asukad on seal endiselt inimesed, kelle kultuur ja tavad on hämmastavalt sarnased keskaegse Jaapani omadega, ning paistab, et ka jaapani mütoloogiast on seal šnitti võetud. Kuid just erinevused on need, mille poolest too maailm silma paistab. Kogu maa on jagatud kaheteistkümneks kuningriigiks, sellest ka anime nimi, mis tõlkes tähendabki “12 kuningriiki”. Kõiki neid riike juhib taeva poolt valitud imperaator, kes teoorias elab igavesti, praktikas ainult seni, kuni ta taeva tahte vastu ei asu ning inimesi ei rõhu.

Just sellesse maailma satubki Youko, tavaline jaapani koolitüdruk. Satub üsnagi kummalistel asjaoludel, sest tema kooli ründavad tundmatud koletised ja truudust vanduvad kaunid meesterahvad pole isegi Jaapanis igapäevaseks nähtuseks. Koos Youkoga paisatakse teise maailma ka tema sõbrad Asano ja Yuka - ning loomulikult ka vaatajad. Kõik koos asume sooritama avastusretke uude maailma. Alguses võib see tunduda väga raske, sest vaatajat pommitatakse arusaamatute mõistete ja segaste sündmustega, millel ei tundu olevat mingit mõtet. Ajapikku olukord paraneb ning boonusena lisatakse juurde nii mitugi episoodi ja vahepala, kus maailma, selle toimimist ja tavasid pikemalt lahti seletatakse.

Alguses tekkivat täielikku arusaamatust aga võrdleksin ulmeklassiku Stanislaw Lem’i raamatuga “Tagasitulek tähtede juurest”, mille keskmes on sada aastat kosmosereisil olnud mehe naasmine maale. Kuna palju on muutunud, kallab Lem lugeja üle arusaamatute mõistetega, kummaliste inimestega ja segaste stseenidega. Tasapisi, märkamatult, hakkab ka lugeja sarnaselt peategelasega uue maailmaga kohanema ning kõik toimuv muutub üha arusaadavamaks. Sama nippi kasutavad ka “Juuni Kokki” autorid. Tundmatud mõisted, arusaamatud stseenid, segased sündmused - alguses on neid palju. Ajapikku hakkab hägune pilt selguma, nii Youko kui ka vaataja hakkavad seda uut maailma paremini mõistma. See, et meid, vaatajaid, sunnitakse koos peategelasega maailma avastama, on väga meeldiv lisand, mis animele palju juurde annab.

“Juuni Kokki” alapealkiri võiks tegelikult olla “Tütarlapsest sirgub naine”. Üks peamisi ja ühtlasi huvitavamaid teemasid on Youko areng vigisevast, vinguvast, pisaraid valavast ja enesekesksest plikast mõistlikuks, vastutustundlikuks, targaks ja hoolivaks naiseks. Selle tee kirjeldamiseks kasutatakse nii monolooge, dialooge, erinevaid Youkot mõjutavaid sündmusi, kui ka teisi tegelasi ja nende tegemisi. Seega, tee plikast naiseks on vaheldusrikas, huvitav ja pinget pakkuv. Tõsi, peab tunnistama, et esimeste osade vinguv Youko oli piisavalt jube, et mul tekkis soov antud seeria vahele jätta. Siiski on mul hea meel, et ma seda ei teinud.

Sama võib öelda ka teiste tegelaste suhtes. Nad arenevad - keegi peategelastest (või peaaegu, et peategelastest) ei ole staatiline, välja arvatud vast rottinimene Rakshun, ent tema on juba algusest saati nii sümpaatne, et igasugune muutus tunduks tema puhul isegi kohatuna.

“Juuni Kokki” süžee ei ole lineaarne, vaid koosneb mitmest omavahel õrnalt kokkupuutuvast – parema sõna puudumisel – novellist. Youko saatust ja tegemisi käsitletakse neist kahes, mis võtavad enda alla umbes 2/3 eetriajast. Ülejäänu on kõrvalpõiked, teiste tegelaste tutvustused, vaataja ja maailma omavahel sõbralikult lähendamine. Ei maksa siiski arvata, et kuna tegemist on kõrvalpõigetega, tähendaks see, et nad halvemad on. Ei, kaugel sellest. Lood on päris huvitavad ja tihti märkab tähelepanelikum vaataja väikesi, ootamatuid seoseid põhiliiniga, seda eriti teist korda “Juuni Kokkit” üle vaadates. Selline novellilaadne ülesehitus puhub animesse värsket tuult just siis, kui tegelased vaikselt kopitama hakkavad, pakkudes pealiinile meeldivat vaheldust ja vältides venimist, mida pikemates animedes kipub sageli juhtuma.

Kuigi “Juuni Kokki” oli algselt mõeldud 68-osalisena, valmis kahjuks vaid 45 osa - loojate peamine väide oli, et Youkoga seotud lugusid rohkem lihtsalt pole. See aga kipub tähendama, et anime lõpeb üsnagi ootamatult ära. Seetõttu oli suurem osa viimasest osast kordava sisuga, kus räägiti pigem eelmistes osades toimunust, pöörates erilist rõhku eelviimasele osale, nii et aeg-ajalt tekkis tunne, et ma vaataksin viimatimainitut uuesti. Säärane lõpp ühe suurepärasele animele oli aga liiga suur antikliimaks, mida ei suutnud päästa ka viimastel minutitel veidi elavnenud tegevus. Tõesti, kahjuks.

Nagu juba mainisin, “Juuni Kokki” on suurepärane anime. Kuigi maailmas on häid ja halbu animeid, on nende hulgas siiski vaid väheseid, mille süžee suudab mind arvuti külge liimida. Meenuvad “Seikai no Monshou / Seikai no Senki” triloogia, “Cowboy Bebop” ja võib-olla veel paar nimetust. Süžee on “Juuni Kokki” parim element - tõeliselt hästi kirjutatud, piisavalt ootamatu ning sisaldab paari tõeliselt eepilist stseeni. Kui lisada retseptile usutavad ja vastavalt oma iseloomudele käituvad tegelased, huvitava maailma ja pingelise märuli, saab tulemuseks kahjuks üliharva esineva nähtuse – väga hea anime. Seeria ainsaks puuduseks loeksin liigse kordamise ja meeldetuletamise. Arusaadav, et vaatajal võib lõpu poole olla raskusi alguse sündmuste täpse meeldetuletamisega… kuid kõigest paar osa tagasi toimunud sündmused peaks ikkagi veel piisavalt hästi meeles olema.

Animatsiooni kohta pole midagi halba öelda: hästijoonistatud tegelased, kaunid maastikud, koledad kollid, kenad linnad, huvitavad võitlusstseenid. Loojad on kõige sellega päris palju vaeva näinud, ehkki mõnikord on mindud ka lihtsama vastupanu teed ja kasutatud korduvkaadreid.

Häälenäitlejad tunnevad samuti oma tööd. Eriti tuleks kiita Youko osa sisselugejat, kes suudab usutavalt anda hääle nii vinguvale kooliplikale kui ka küpsele, targale ja heale naisele. Samas, minu vaieldamatuks lemmikuks oli näitleja, kes luges Rakshuni häält - selline kergelt pirisev, rahulik ja kindel hääletoon, mis sobis sellele armsale rotile nagu rusikas silmaauku. Muusika koosneb jõulistest idamaise stiili mõjutustega klassikalisest paladest. Sekka on ka rahulikumaid palu, kuid enamik on väga agressiivsed, sobides toimuvate sündmustega hästi kokku. Klassika on õige valik, sest rokk, popp või mõni muu muusikastiil tunduks selle anime puhul sobimatuna.

Lõpetuseks- on halbu animeid, on häid animeid ja on animeid, mida lihtsalt peab vaatama. “Juuni Kokki” kuulub viimaste hulka. Soovitan. Soojalt.